Öeldakse, et igal inimesel on oma soovid ja sihid, kuhu jõuda, oma silmapiir, mida vallutada. Nagu on öelnud Arnold Bennet: ,,Üks inimene ei saa ju teisele öelda, kuhu teine tahab minna." Ometi, miks peetakse vaidlusi, streike ja isegi sõdu, et allutada kedagi oma tahtmisele? Kuidas on nii, et vanem generatsioon ei mõista noremaid ja vastupidi? Kuidas suhtuda õigesti, kui midagi on vastumeelt ja erinev enda silmapiirist? Terve ajaloo vältel on teada suuri vaidlusi, arupidamisi, isegi sõdu. Kunagi ei ole maailm suutnud rahus ja üksmeelselt olla. Alati on olnud teatud hulk inimesi, kes ei saa olla ilma enda tahtmisteta ning isegi teiste inimeste surm ei ole piisav, et lõpetada. On sõlmitud rahulepinguid ja siis neid rikutud, uuesti sõlmitud ja nii läbi aegade. Osa inimesi püüdleb vaid oma unistuste poole, tallates kõik ettejääva. Ilmselt on peaaegu iga inimene kuulnud ema, isa, vanavanemate või kellegi teise
Omavolilisi samme võidakse astuda ka ühiskonna huvides, ja sel juhul pole tegemist türanniaga. Enamuse kõikvõimsus Ameerikas soodustab ametnike omavoli. Enamusel on piiramatu võim seaduseid luua ja nende täitmist kontrollida. Enamus suhtub oma ametnikesse kui käsualustesse, kelle kätte nad usaldavad kõik plaanide elluviimise. Ameerika ühiskonnas on ametnikud küllaltki iseseisvad. Enamuse mõju avaliku arvamuse kujundamisel Kui enamus kahtleb, on arupidamisi palju, kuid kui ta on otsuse langetanud, jäävad kõik vait ja rakendavad end enamuse vankri ette. Enamusel on nii füüsiline kui ka vaimne jõud. Ameerikas on väike vaimne sõltumatus ja vähe diskussioonivabadust. Tänapäeva demokraatlikus vabariigis toimib türannia põhimõttel, et teil on vabadus mõelda teisti kui mina, teile jäetakse alles kõik, aga sellest hetkest peale olete te meie hulgas võõras. Põhjus, miks pole Ameerikast tõusnud kuulsaid kirjanikke
annaabi.ee 
