Aruniidud on loodusliku niidutaimkattega lagedad niidud ja heinamaad. Need on enamasti kujunenud lagedaks raiutud metsa, põõsastiku, puisniidu või mahajäetud põllu asemele. Kuivad aruniidud on tekkinud peamiselt põldudele ja neid on tugevasti mõjutanud maaparandus. Lääne- ja Põhja-Eesti lubjarikkad aruniidud võivad olla üsna liigirikkad. Mõõdukalt niisked aruniidud on sageli tekkinud laanemetsadest ja nende muld ei ole enamasti lubjarikas. Kuna enamus aruniitudest on viimase 50 aasta jooksul kas küntud, väetatud või muul moel kultuuristatud, siis ei ole nende rohumaade kaitseväärtust peetud kuigi kõrgeks. Säärane arvamus on siiski ekslik, sest nii kuivadel kui ka mõõdukalt niisketel aruniitudel leidub kaitsealuseid taime- ja loomaliike. Lisaks on aruniidud väärtuslikud maastiku osana pakkudes esteetilist naudingut inimestele ning rändekoridori, toitumis- ja puhkepaika looma- ja linnuliikidele.
· Arupuisniitudelt pärineb rohurinde liigirikkuse rekord Eestis- 74 liiki soontaimi ühel m2 · Puurinne: harilik mänd, arukask, harilik pihlakas, saar, vaher, sanglepp · Põõsarinne: harilik kadakas, harilik kukerpuu, harilik kuslapuu, verev kontpuu, kibuvits, paakspuu, põõsasmaran · Rohurinne: harilik ja valge kukehari, harilik koldrohi, lubikas, lamba aruhein, humallutsern, muulukas, hobumadar, värvmadar, aasristik, mägiristik · Enamik aruniitudest on poollooduslikud- inimtekkesed. · Kui inimmõju- niitmine või karjatamine lakkab, hakkab niit võsastuma ja muutub metsaks Lamminiidud: · Lamminiitusid nimetatakse ka luhaniitudeks. · Jõeorgudes, üleujutuste mõjuajal ( lammil) paiknevad niidud. · Regulaarsete üleujutustega kantakse luhale rikkalikult setteid, mis vee taandudes luhta väetavad. · Seetõttu on luhaniitudele omane lopsakas taimestik.