kui reklaami kriitika. Et asi töötaks piisavalt kindalt siis reklaamis kasutatakse kliseekujundite ja reklaami retoorika iseärasuste nihestamist. Ülisuured reklaamid, mis on meeletult odavad ning leviala on tuntavalt suurem kui kunstinäitusel. See on kui väljakutse ja eneseteostuse koht kunstnikele, kes annavad end ära reklaamisfääridesse teenima sümbolistlikku ökonoomiat. Plakatid, kus ilutsevad peal lakoonilised laused topeltkodeeritud sõnumitega ning kaks korda suurema artikulatsiooniga. See tekitab vaatajas ambivalentse seisundi, mis lõpptulemusena toidab passiivsust ja ükskõiksust, mida niigi teeb üldsus. Toimub täielik ajupesu ja orjastamine massimeedia ja komunatsiooni ja infotulva all. Reklaami valitseb kõikjal meie ümber. Tänaval kõndides, billboard'id, ühsikondlikus transpordis sõites. Kohvikusse sisseastudes või mööda kesklinna tänavaid kõndides jagatakse sulle faliereid, trükipress väljaanded ja muud. Televiisor ja raadio pasundavad hommikust õhtuni
elementideks (foneemid). Keeles on lõputu hulk moneeme, kuid foneemide hulk on piiratud. Sama võib jälgida ka maalikunstis, kus on äratuntavad kujundid (ikoonilised märgid) ja teisel tasandil võib eristada foneemide ekvivalente -- vormid ja värvid, mis on vaid eristavad tunnused ja ei kanna tähendust. Artikulatsiooni moodus Lugeda ülejäänud märgisüsteemid "koodideks" ja püüda selgusele jõuda, kas on olemas rohkem kui kahekordse artikulatsiooniga koode 1. koodid, kus ei ole artikulatsiooni, st koodid, kus seemid (Prieto järgi) ei jagune ühe seemiga koodid (pimeda valge kepp, mitteolemasolu ei tähenda tingimata, et on nägija). nulltähistajaga (admiralivimpel laeval, auto suunatuled -- kui ei põle, tähendab, sõidab otse) valgusfoor (iga seem tähendab kindlat tegevust, ei saa kokku panna ja moodustada kompleksset märki, ei saa ka väiksemateks osadeks jaotada)
annaabi.ee 
