Ronald Harrison uuris Tutanhamoni muumiat portatiivse rntgeniaparaadiga. See polnud kll vaarao esimene rntgenoloogiline uuring, kindlasti aga phjalikem. Viiskmmend rntgenifilmi andsid jrgmise diagnoosi: kuningas Tutanhamon suri vgivaldsesse surma. Kolju vasakul poolel haigutava haava oli tekitanud kas mingi relv vi kuskilt kukkumine. Surma tegelik phjus oli ajukoorealune verevalum. Seega oli igasugune mistatamine vaarao varajase surma mber learune. Seni oli surma phjusena oletatud arteriaaltuumorit, ajukasvajat vi tuberkuloosi. Professor Harrisoni assistent, seroloog dr. R. C. Conolly tegi samas npnelapea suuruse koetki abil kindlaks Tutanhamoni veregrupi: A 2, alagrupp MN. Niisiis oli Tutanhamon erakordselt harva esinevat verd ja prines jrelikult vanast ja puhtast aadlitust. Harukordne veregrupp A 2 kneleb ometi ka millestki muust. Harrison ja Conolly testasid 1959. aastal selle, mis 1925. lahkamisel oli olnud veel puhas oletus.
Lahkamine ja röntgenülesvõtted tõid nähtavale koljuõõne ülaosas oleva väikese luuprao. See võis olla löögi tagalärg, kuid võimatu on öelda, kas tegemist oli mõrtsuka hoobiga või õnnetusega, näiteks kaarikult kukkumisega. Surma tegelik põhjus oli ajukoorealune verevalum. Seega oli igasugune mõistatamine vaarao varajase surma ümber ülearune. Seni oli surma põhjusena oletatud arteriaaltuumorit, ajukasvajat või tuberkuloosi. Nagu kõik vaaraod, nii sai ka Tutanhamon hauda kaasa lilli. Vaaraode haudade lillekaunistus koosnes aga üpris haruldastest taimedest. Leitud on näiteks metsikut sellerit (Apium graveolens), mille lehtedest punuti pärgi. Maailma ajaloo küllap liigutavaim lillekimp oli Tutanhamoni hauakambris. See oli väike kimbuke lilli, mille oli noppinud viieteistkümneaastane vaaraolesk Anches-en-
annaabi.ee 
