heaolu. Eugene, pääsenud kõrgseltskonda, tutvus paruniproua Delphine de Nucingeniga, isa Goriot tütrega, nad armusid ning Eugene'i ja Goriot' vahel tekkis tugev austus ja sõprus. Isa Goriot tervislik seisund halvenes järsult, kui tema mõlemad tütred oma rahalistest probleemidest kurtma tulid ning tal ei olnud võimalik neid täielikult toetada. Eugene oli koguaeg tema kõrval ning kutsus ka oma sõbra Bianconi ülikooli arstiteaduskonnast teda ravima. Isa Goriot ainus soov oli, et tema kallid tütred teda surivoodile vaatama tuleks ning Eugene tegi kõik, mis tema võimuses, et nad sinna tuua, kuid need katsed olid asjatud. Oma viimastel elutundidel mõistis Goriot lõpuks, et tütred temast ei hooli ning ta on teinud suure vea nende eest hoolitsemisega. Eugene ja Biancon matavad Isa Goriot oma rahade eest ning kuna tema tütred ei vaevu isegi matustele tulla, laseb Rastignac hauale kirjutada: "Siin puhkab härra
lähedal. Ta oli sündinud laevomanike ja kaptenite peres. Ema püüdis teda merest eemale hoida ning saatis ta arsti teadust õppima, aga Roald oli juba poisieast huvi tundnud Franklini Loodeväila ja Fridtjof Nanseni ekspeditsioonist Gröönimaale. Kuna Roald unistas polaaruurija elust karastas ta oma nõrka tervist sellega, et magas lahtise akna all ja käis koos venna Leoniga eluohtliku talveretkel Hardangervidda mägiplatool. Pärast ema surma lahkus Roald ülikooli arstiteaduskonnast (aastal 1892) ja alustas elu merel, olles paljudel laevadel madrus ja tüürimees. Siis kui Roald töötas hülgepüügilaeval oli tal seal hea võimalus tutvuda Arktika oludega. Esimese tüürimehe ja ekspeditsiooniülema asetäitjana sai Roald Belgica jäätriivil palju kasulikke õpetunde, nagu näiteks, kuidas vältida skorbuuti toitudes mereloomade värske lihaga. Aastatel 1903–1906 läbis Roald hülgepüügilaeval Gjǿa ajaloo oma esimest õnnestunud