aastatel. Peamiseks panustajaks toona oli dr. Siegfried Talvik ( Mahukamatest eestikeelsetest käsitlustest meditsiiniloo eri valdkondade kohta mainitagu J. Saarma Psühhiaatria minevik ja tänapäev (Tallinn, 1982) ning Kurjast vaimust vaevatud (Tallinn, 1968) ning J. Raudsepa Kirurgia läbi sajandite (Tallinn, 1968). Eesti (Tartu Ülikooli) kesksetest töödest nimetatagu V. Kalnini poolt koostatud Tartu Ülikooli arstiteadlasi (Tartu, 1996), M. Toomsalu Tartu Ülikooli Vana Anatoomikumi professorid (Tartu, 2002). Olulised on Tartu Ülikooli ajaloo üldkäsitlused, eriti 1982. aasta oma. H. Gustavson on kirjutanud eesti meditsiiniloole mitu olulist raamatut: Tallinna vanadest apteekidest (Tallinn, 1972); Meditsiinist vanas Tallinnas kuni 1816 (Tallinn, 1969); Meditsiin Tallinnas XIX sajandist kuni 1917. aastani (Tallinn, 1979), lisaks käsitlusi Eesti kaitseväe ja maakondade meditsiiniloo kohta.
tööd Georges Cuvier (1769-1832), luues oma uue zooloogilise taksonoomia (jagas loomariigi lähtuvalt nende sisemeisest ülesehitusest), näitas, et surm on peamine tegur, mis defineerib organismide võimekuse ellu jääda. Elu ei olnud enam mitte keskkonnamõjudele vastuseis, vaid midagi, kus organism ja keskkond vastastikku sõltuvuses olid (seega siis korreleerusid). Francois Broussais (1772- 1838) oli üks neid arstiteadlasi, kelle arvates elu oli eeskätt väliste stimulatsioonide tulemus. Sarnaselt arutles John Brown (1735-1788), kelle kohaselt haigused oleksid pidanud olema väliste erutuste tulemus (so nn brunonian system of medicine). Jõutakse olukorrani, kus surma hakatakse pidama elu enda poolt esile kutsutud fenomeniks. Küsimus selles, et ükski organism ei toimi täiuslikult ning ebakõlad (või valed elamis-võtted ja sündmused elus ning organismis endas) hakkavad üha enam
annaabi.ee 
