kahvatumaks ning parandada näojumet. Juhuslik arseeni kasutamine toiduainete võltsimises viis 1858 Bradfordi magusa mürgituseni, mille tulemuseks oli umbes 20 surmajuhtumit. Tegelikult on arseen tohutult kasulik, sest arseeniühendeid kasutatakse orgaanilises sünteesis, naha-, värvi- ja klaasitööstuses, rotimürgi, putukatõrjevahendina ning ravimite (näiteks salvarsaani, osarsooli, novarsenooli jt.) valmistamisel. 18-20 sajandil kasutati mitut arseeniühendit ravimites ka. arseentrioksiid ja Arsphenamine'i. Arsphenamine'i ehk neosalvarsan'i kasutati süüfilise ravimiseks, kuid see asendus antibiootikumidega. Arseentrioksiidi on kasutatud juba 500 aastat, kuid levinumalt vähi raviks ning hiljem kiideti see heaks promüelotsüütleukeemia raviks. Subtoksilistes doosides on seda kasutatud ka stimulantidena ning see oli 18. sajandi keskel populaarne kodumeditsiinis.
taimemahl(küüslauk, sibul, maitseained, teravili, saepuru) toiduained (kalad, krevetilised, liha) Füüsikalised ja mehhaanilised tegurid (kuumus, külm, vähene või suur niiskus, kleepplaastrid, hõõrdumine, tööstuses metallitol, klaasvatt, puidutolm, tsement jm) Nõrgad ärritajad kutsuvad nahapõletikku esile siis, kuid toimivad nahale korduvalt või pika aja jooksul. Tugevad e absoluutsed ärritajad Kontsentreeritud happed ja alused Mõned metallid ja nende soolad (arseentrioksiid, krikromaadid) Eeterlike õlide kontsentreeritud alkoholilahused (äädikaessents) Tekitavad põletiku juba esimesel kontaktil. Patogenees Ärritajad kahjustavad otseselt epidermise ja pärisnaha rakke, vallandades põletikku algatavate tsütokiinide produktsiooni Atsetoon ja naatriumdodetsüülsulfaat soodustavad TNF- vabanemist keratinotsüütidest, mis stimuleerib IL-1 jt põletikumediaatorite sünteesi.