kiuste säilitada, kuid aja möödudes asusid kõik järjest selgemalt üles ehitama oma sõltumatuid kuningriike. Diadohhide sõdades kujunesid Vahemere idaosa suurriigid ja võimusuhted järgnevaks sajandiks. Kui Aleksander 323. a. Babylonis suri, ei olnud tal seaduslikke järeltulijaid. Kuid tema naine Roxane ootas last, kes sündides sai isa järgi nime Aleksander (Aleksander IV). Peale selle oli Aleksander Suurel nõrgamõistuslik poolvend Arrhidaios. Aleksander olevat surivoodil andnud võimu üle oma lähedasele kaasvõitlejale Perdikkasele. Vastuolurohkete läbirääkimiste tulemusel kuuluati kuningaks nii vastsündinud Aleksander kui ka Arrhidaios, Perdikkas kinnitati regendiks. Määrati tähtsamate piirkondade asevalitsejad. Egiptuse sai selle kokkuleppe järgi üks Aleksandri silmapaistvamaid väepealikke Ptolemaios, Makedoonia ja Kreeka jäid seal kogu
sõja 323 322. Ateenasse naases vahepeal pagendatud Demosthenes. Kuid kreeklased ei suutnud vallutada Lamia kindlust Termopüülide maakitsuse lähedal ja Aasiast abivägesid saanud Makedoonia asevalitseja taastas 322 aastal Makedoonia ülemvõimu. Demosthenes põgenes ja sooritas enesetapu. Ateenas kehtestati mõõdukalt oligarhiline riigikord. Aasias algasid lahkhelid Aleksandri väepealike vahel kohe pärast tema surma. Aleksandri järglasteks kuulutati tema nõrgamõistuslik poolvend Arrhidaios ja vastsündinud poeg Aleksander, regendiks aga väepealik Perdikkas. Egiptuse asevalitseja Ptolemaios röövis Makedoonia poole teele saadetud Aleksandri surnukeha ja mattis ta Egiptuses. Järgnes sõda Ptolemaiose ja Perdikkase vahel. Viimane üritas Egiptust vallutada, kuid tapeti 321 aastal oma väepealike poolt ja tema sõjavägi läks üle Ptolemaiose poole. Järgnevalt tõusid tähtsamate võimumeestena esile: Ptolemaios Egiptuse valitseja.
annaabi.ee 
