naisega, kes oli tema stenografist (Anna Snitkina). Lõpetades sõjainsenerikooli, andis ta kohe erruminekupalve, kuna tahtis saada kirjanikuks. Dostojevski elas vaeselt, kuna oli mängur, vaid tänu naise abile ja oskusele rahaasju korraldada, püsis nende pere enam-vähem ree peal. Esikteose, ,,Vaesed inimesed" (1845) ilmumisel võeti Dostojevski avasüli Peterburi kirjanike poolt vastu. Seal liitus ta põrandaaluse ringiga, mis lõpuks viis 1849. aastal arreteerimiseni ja Venemaa karmimaisse vanglasse saatmiseni, kus määrati talle surmanuhtlus. Vaid hetk enne, kui ta oleks hukatud, anti talle armu, nii et mõnes mõttes on ta läbi elanud enda hukkamise. Talle määrati sunnitöö. Oma elu lõpus langesid tema surnud venna võlad tema kaela ning teda ähvardas võlavangla. Ka seekord hoidis naine neid üleval ning ei lasknud perel päris laastatusse vajuda. Tema tervis halvenes pidevalt ning ta suri 1881. aasta jaanuaris.
Iseseisvumise tegi võimalikuks mitmeid tegureid. Teise maailmasõja järel saavutasid paljud koloniaalalad iseseisvuse. Tuneesia puhul mängis iseseisvumisel suurt rolli nende esimene president Habib Bourguiba. Tema alustas peale maailmasõda diskussiooni Prantsusmaa valitsusega ja ta käis ka äsja iseseisvunud araabia riikides. Kuna Prantsusmaa ei vastanud tema mitmetele nõuetele ja programmidele, kutsus ta inimesi ülesse rahutustele. Selline tegevus viis tema arreteerimiseni. Ta vabanes vanglast, kui Prantsusmaal oli võimul uus peaminister Pierre Mendès France, kelle poliitika võimaldas Tuneesial astuda järgmisi samme iseseisvuse poole. Pärast mitmeid läbirääkimisi õnnestus 20 märtsil 1956 Tuneesial saavutada iseseisvuse. Esialgu sai riigipeaks bei Muhammad VIII, kuid Bourguiba arvates polnud monarhia äsja iseseisvunud Tuneesiale parim riigivorm ning 15 juuli 1957 määrasid Bourguiba väed bei koduaresti ja 25 juulil kõrvaldati ta ametlikult võimult
propageeris kartulikasvatust Pariisi parkides, 4. okt. 1793 kirjutas alla dekreedile kristlike pühamute sulgemise kohta Pariisis; toetas kirikute rüüstamist ja nende muutmist kas ladudeks või paremal juhul Mõistuse Kultuse templiteks; just tema toetusel pandi müüki ja lammutati raekoja kõrval paiknev Saint-Jacques'i kirik; oli süüdi paljude kunstiteoste (eriti skulptuuride) hävingus; Hébert'i tulihingeline toetaja kuni viimase arreteerimiseni, mille järel ütles Hébert'ist lahti, kuid vaatamata sellele arreteeriti ja giljotineeri märtsis 1794: ka tema kohta kehtib ajaloolase Ernest Renani lause: "Kui kahju, et revolutsiooni üllaid ideid viisid ellu nii ebasümpaatsed inimesed!" Teise jakobiinide leeri moodustasid nn LEEBED eesotsas Dantoni ja Camille Desmoulins'iga, kes Robespierre'i liialdusi taunisid. Boheemlasest Desmoulins oli Robespierre'i koolivend ja teadis nii
propageeris kartulikasvatust Pariisi parkides, 4. okt. 1793 kirjutas alla dekreedile kristlike pühamute sulgemise kohta Pariisis; toetas kirikute rüüstamist ja nende muutmist kas ladudeks või paremal juhul Mõistuse Kultuse templiteks; just tema toetusel pandi müüki ja lammutati raekoja kõrval paiknev Saint-Jacques’i kirik; oli süüdi paljude kunstiteoste (eriti skulptuuride) hävingus; Hébert’i tulihingeline toetaja kuni viimase arreteerimiseni, mille järel ütles Hébert’ist lahti, kuid vaatamata sellele arreteeriti ja giljotineeri märtsis 1794: ka tema kohta kehtib ajaloolase Ernest Renani lause: “Kui kahju, et revolutsiooni üllaid ideid viisid ellu nii ebasümpaatsed inimesed!” Teise jakobiinide leeri moodustasid nn LEEBED eesotsas Dantoni ja Camille Desmoulins’iga, kes Robespierre’i liialdusi taunisid. Boheemlasest Desmoulins oli Robespierre’i koolivend ja teadis nii
annaabi.ee 
