24. oktoobril 2008 ilmus tema autobiograafia "Musta pori näkku". Mihkel Raud on ligi 30 aastat mänginud erinevates Eesti bändides. Tema raamat "Musta pori näkku" on aus, brutaalne, naljakas, ropp, traagiline, lõbus ja dramaatiline rokibiograafia, mille lehekülgi täidavad Eesti popajaloo legendid ja müüdid. Siin on tõestisündinud lood ning siin on uskumatud kuulujutud. Ja kuskil selle kõige keskel on saatanal kitarri häälestada palunud noor muusik, kes läbi armutute pummelungide, paljaste naiste kiretute kallistuste ja piinavate deliiriumite oma tõeni jõuab. Mihkel Raua uus romaan "Sinine on sinu taevas" Välja anti 8. Jaanuaril 2010.aastal. Raamatust kuulus lause ''Kõik pole kuld mis hiilgab, kuid mis hiilgas olid sina.'' Mihkel Raua põnevusromaani "Sinine on sinu taevas" tegevus leiab aset tänapäeva Eestis, mille elanikke sokeerib ootamatu terrorilaine. Operatsiooni keskmes seisavad kuulus Eesti
poliitikud, eesotsas siseminister Callaghan'iga, pahased, sest sealsetes kasiinodes, mis olid ameerika kurjategijate kontrolli all, mängisid halva mainega isikud. Tõepoolest, Cosa Nostra oli otsekohe taibanud, millised võimalused talle avanevad, ja kiirustas neid ära kasutama. Ja kogu Inglismaa hasartmängubisnis antigi Philadelphia maffiaülema Angelo Bruno kontrolli alla. Nii sai temast mängupõrgute kroonimata kuningas. TAPVAMAD KUI MEHED Itaaliat on sageli peetud armutute maffia ristiisade valduseks, kus narkokaubandusest ja pressimistest saadakse miljoneid. Nüüd on organiseeritud kuritegevuse tippu tõusnud naised - ristiemad, kes on sageli tapvamadki kui mehed. Palermo maffiabossi tütar Angelo Russo õppis tulistama juba lapsena. Ühtäkki jäid kõik tema kolm venda haigeks ja surid ning nii tuligi Angelal, kes oli viiest õest vanim, asuda perekonnapea vanima poja ehk järglase rolli. Ta käis isaga
Leedulased vihkavad saksa ordut vist veel enam kui meie. Neil on selleks põhjust kül- 214 lalt. Alles hiljuti käisid ordurüütlid ja nendega mõned Saksa vürstid leedulaste maad laastamas. Hulk külasid hävitati ara, palju mehi tapeti maha, naised ja lapsed viidi vangi. Plonjani linnas oli neli tuhat inimest, kui sakslased teda suure väega ümber piirasid. Nad ei saanud linna enne kätte, kuni nad ta tuliste nooltega põlema pistsid. Paganad ei tahtnud elusalt armutute kristlaste kätte langeda. Nad pistsid üksteist vastastikku mõõkadega läbi ja langesid tulle. Kõige viimsed lasksid end vana preestrinaise poolt ära tappa, kes siis ise elusalt tulle läks. Nüüd alles tungisid rüütlid linna sisse, puistasid paganate põrmu tuulde ja tegid linna maatasa. Leedulased aga on ordurüütlitele igavest vaenu ja hukatust tõotanud.1 Nõnda võime sealtpoolt kindlasti abi loota. Parem oleks küll, kui meil võõrast abi tarvis ei