rolli pseudoisiksus puudub iseloom, järjepidevus. Ei meeldi kriitika, pööravad tagasi selle. Armastavad armastust, on kirglikud ja nõudlikud. Erootilises piiris on seksapiilsed. Üksi olles hakkab neil igav. Suhtuvad religiooni, et mine tea, millal vaja on. Lapsevanemana kindlustavad, et elu ilus. Kasvatavad demonstreerimiseks. Sobivad elukutsed, mis nõuavad kontaktiloomist ja kohanemisvõimet. Esindamisega seotud. Suhetele annab võlu salapära, truudus ei ole oluline. Armusuhetega leiavad endas kindlust. Partner peab kogu aeg armastust kinnitama. Nad on eneseimetlejad neid kerge meelitada. Otsivad alateadlikult endasarnast partnerit või siis tagasihoidlikku, et silma paista. Otsitakse kogu aeg seda õiget. Satuvad armukolmnurkadesse. Jäävad suhetes lapsikuks, teised on alati süüdi. Hüsteerilise ja sundustega tüübi puhul kõige keerulisem, skisoidne näeb ka mängud läbi. Depressiivne sobib, meeldib takka kiita
Mõistlik inimene – ei saa olla samal ajal ohjeldamatu, sest mõistlik inimene on ka heade kommetega, mitte ainult ei tea, vaid on valmis ka selle järgi tegutsema. Naudingu ja kannatusega seostuv kuulub poliitikaga tegeleva filosoofi uurimisalasse. „Tasakaalukas inimene väldib naudinguid. Mõistlik inimene jälle järgib seda, kus pole kannatust, ja mitte seda, mis on nauditav: naudingud on siis mõistlikkusele takistuseks, ja on seda rohkem, mida rohkem neist mõnu tuntakse, näiteks armusuhetega seoses, sest nende mõju all ei suudeta mõistust kasutada.“ Mitte kõik naudingud pole eeskujulikud, sest osa on ka inetud ja häbiväärsed, kuid on ka kahjulikke naudinguid — mõned naudingud toovad ju häda kaasa. Üldiselt arvatakse, et nauding pole ka ülim hüve, kuna ta pole lõppeesmärk, vaid tekkeprotsess. Aristoteles siiski leiab, et naudingud polegi tekke-protsessid ega käi mitte alati tekkeprotsessidega kaasas, nad on toimingud ja lõppeesmärk.