Nüüd saan ma sellest aru, mida ema sellega mõtles. Hetk, mis mulle meelde jääb on esimene tõeline armastus. Ma kolisin 4 aastat tagasi Rakverest ära. Tekkisid uued sõbrad ja uued huvid. Mida tihemini uues linnas olin, seda enam jäi mulle silma üks tüdruk. Vedas sellega, et me käisime sama rahvaga väljas ja me puutusime iga päev kokku. Võttis küll aega, aga ka tema hakkas mulle tähelepanu pöörama, käisime tihti väljas ja ajasime niisama juttu. Pool aastat hiljem me armusime. Sõbrad olid kõik nii imestanud, nad ütlesid, et poleks kunagi arvanud, et just meie kokku saame. Tüdruk oli alguses nii häbelik ja tagasihoidlik, imelik kohe tagantjärgi mõelda. Möödunud on sellest kohe juba 2,5 aastat. Me oleme siiani koos ja aina rohkem kokku kasvame. Hea on mõelda, et see oli nagu armastus esimesest silmapilgust ja kestab siiani. Kõikidel inimestel on hetki, mida nad endaga kaasas kannavad. Samuti ka minul, neid
see teeb su enesetunde heaks. Armastamine ise teeb su enesetunde heaks - mitte see, et keegi käitub nii, et sul on hea. Päris armastuses oleme me vabad - me naudine armastust ennast. Kui me oleme intiimses suhtes, peame me arvestama teise inimese ootustega - me ju lõppkokkuvõttes müüsime end talle maha, ja me peame nüüd latti hoidma. Me ei saa intiimse armastuse juures nautida armastust ennast, vaid me naudime teist inimest ja tema omadusi, millesse me armusime. Me oleme see, kes me oleme - ja me tunneme enda sees armastust. See ei ole seotud nende omadustega, mille keegi meile maha müüs, et end temasse armuma panna, ja see ei ole seotud ka kohustusega, mis on sellest armumisest tekkinud, vaid see on seotud ainult selle tunde endaga. Sa saad seda tunnet kogeda enda sees igal hetkel - see on olemas, ja see teeb su vabaks. See ei tee sind pööraseks nagu armumine, ja see ei tee sind morniks nagu kohustused, vaid vabaks nagu lind, kes
annaabi.ee 
