meist ei tahaks sellega elus kokku puutuda. Armastus kui kõikehaarav tunne. See moment, kui vaatad oma kallima silmadesse ja kogu muu maailm ununeb. Kõhus on naljakas tunne ning suurest õnnest tahaksid silmarõõmu pooleks kallistada. Iga minuti tahaksid veeta temaga koos ning üksteisest eemal olles keerlevad mõtted vaid tema juures. Ükski maailma mure ei tundu nii suur ja raske, kui on keegi, kellega seda jagada. Usutakse, et selline tunne on vaid alles armunutel, kuid mina arvan, et kui oleme leidnud oma õige, võib see tunne elu lõpuni meid ümbritseda. Kui me usaldame oma kaaslast ning tunneme huvi ta tegemiste vastu ja ei tee tema otsuseid maha, siis see ongi minu arvates armastus. Usaldus aitab meid eemal hoida võltsarmastusest ning vähendab võimalusi saada hingeliselt haiget. Ühises elus tuleb üksteisega arvestada ja teine-teist usaldada nii ongi armastus nii müstiline ja maagiline, nagu räägitakse.
Tihtipeale jäävad hoopis sellised inimesed üksildasteks ja õnnetuteks, ning muutuvad kibestunuteks ja õelateks teiste õnnelike inimeste vastu. Oidipus oli suhteliselt ülbe ja tappis teadmatusest oma isa. Kui ta Teebasse jõudis, sai temast kuningas. Ta oli küll veidi aega õnnelik, aga kui rahvas sai teada, et tema nende armastatud kuninga tappis, siis põgenes ta allmaailma sügavamasse kohta. Järelikult ei ole raha õnne alus. Armunutel võib aga juhtuda nii, et nad usuvad, et armastus ongi see kõik mis nad õnneks vajavad. Aga alati ei tunta seda õiget armastust ära ja saadakse kõvasti haiget ja ollakse väga õnnetud. Selle kohta on ka väljend, ,, armastus on pime", mis vastabki peaaegu alati tõele. Oidipus abiellus teadmatusest oma emaga, ta oli õnnelik, kui ta ei teadnud, kes see naine oli, aga kui ta teada sai siis ta küll väga õnnelik just ei olnud.
neist on surnud. Suure armastusega kipubki kirjanduses kaasnema suur tragöödia. Huvitav, miks kurva lõpuga armastus nii autorite kui lugejate jaoks nõnda köitvalt mõjub, kui päriselt ei taha keegi armastuse kätte ära surra. Sarnaselt Shakespeare'ile on ka Tammsaare tõmmanud noorte vahele piiri, millest üle ei lubata astuda. Tütarlaps on endisest kõrgest saksasoost, poiss on lihtne eestlane. Nende vahel seisab neiu vanaisa, kelle uhkus ei luba armunutel paari heita. Ka selles teoses on kujutatud ainult noormehe poolt, kes arvab, et tunded olid ühepoolsed. Alles lõpus selgub tõde, kui ka Erika sõna saab. See lugu oleks võinud õnnelikult lõppeda. "Titanicu põhjaminekut" oli mul juba tervikuna raske analüüsida, seda keerulisem on leida teosest armastust. Poeem räägib ju hoopis armastuse vastandist kaosest. Ehk sellest ongi kaos alguse saanud? Armastuse puudumisest? Armastusest valede asjade vastu?
Vanaajaga? Miks? Alamseisusest inimestel oli palju suurem võimalus tõusta ülikuks tänu rüütlikultuurile. Ühiskond oli jaotunud vasallideks ja senjöörideks, viimastele anti truudusvanne vanaajal seda ei toimunud, püüti saada jõuga võimule. Teise inimese tapmist peeti autuks. Elukohti kindlustati (tekkisin linnused), et ennast ja oma lähikondlasi kaitsta. Abielu eesmärk oli rohkem sõlmida perekondade vahel liite, kui lasta armunutel koos elada. HIliskeskaeg 1347-1349 katku 1. kõrgaeg Lõuna- ja Kesk-Euroopas. Pariisis sureb kuni ¾ linna elanikest. Talupoegade rahutused maksude tõstmise tõttu: 1358 Zakerii ülestõus, 1381 Wat Tyleri ülestõus. 1337-1453 saja-aastane sõda Prantsusmaa ja Inglismaa vahel. 1455-1485 rooside sõda. Valged ja punased roosid, atentaate on palju, mõlemad perekonnad 1485. aastaks rüüstatud, võimule tuleb hoopis Lancasterite perekonna
annaabi.ee 
