Ühel hommikul libistasin talle külmavereliselt silmuse kaela ja poosin ta ühe puuoksa külge; poosin ta, pisarad voolamas ja kibedaim kahetsus südames; poosin ta sellepärast, et ma teadsin, et ta mind oli armastanud, ja sellepärast, et ma tundsin, et ta polnud mulle solvumiseks põhjust andnud; poosin ta sellepärast, et ma teadsin, et nii toimides teen pattu, surmapattu, mis niivõrd ohustab mu surematut hinge, et isegi – kui seesugune asi on võimalik – Kõige Armulisema ja Kõige Hirmuäratavama Jumala ääretu arm temani ei ulatu. Ööl, mis järgnes päevale, mil ma tolle ülimalt julma teoga hakkama olin saanud, äratas mind unest kisa, et tuli on lahti. Mu voodi eesriided olid leekides. Kogu maja lõõmas. Suure vaevaga õnnestus mu naisel, ühel teenijal ja minul tuleohust pääseda. Häving oli täielik. Kogu mu maine vara oli läinud ning siitpeale jäi mu osaks meeleheide.
Nüüd aga kuulake meid, meil on hea mälu. Aastal 68 me nimetasime teid oma kammerteenriks; 69-ndal aastal Saint-Cloud' silla kantsi kastellaaniks, palgaga sada Tours'i naela (te tahtsite küll Pariisi naelu). 73-ndal aastal nimetasime teid Georgeole'is antud käsu põhjal Vincennes'i metsaülemaks aadlik Gilbert Acle'i asemele; 75-ndal aasital metsahärraks Rouvray-les-Sant- Cloud' metsa üle Jacques Le Maire'i asemele; 78-ndal aastal kindlustasime kõige armulisema käsuga, mille all oli kaks rohelist vahapitsatit, teile ja teie naisele õiguse igal aastal sisse nõuda maksusid kümne Pariisi naela suuruses Saint-Germaini kooli ligidal olevalt kauba-platsilt; 79-ndal aastal tegime teid metsahärraks Senart'i metsa üle tolle vaese 2 5 9 Jehan Daiz' asemel; siis Loches'i lossi komandandiks; siis Saint-Quentini valitsejaks; siis Meulani silla komandandiks, mis ajast peale te krahvi nime kannate. Igast viiest sol'ist,
annaabi.ee 
