ees. Ohverdamise komme kõigi maailma rahvaste seas tunnistab, et see komme inimese südame sügavast tarvidusest välja on kasvanud. Muistsed eestlased ohverdasid juba ammu enne ristiusu tootjate ilmumist. Oma ohvreid nimetasid nad harva ohvriteks, enamasti kutsusid nad neid andideks, aga võimalik ka, et kahjaks. Joogiohver vähemalt kandis vanade eestlaste suus tavaliselt kahja nime. Ohvril on mitmesugune tähendus. Ohver tahab kas kõrgemat olevust inimesele armuliseks, heldeks meelitada või kõrgemale olevusele armastust ja tänu avaldada, aga ka kõrgema olevuse viha lepitada ja ähvardavat hädaohtu eemale saata. Suurema jagu ohvreid püüab kõrgemalt olevuselt armu ja abi; niisuguseid nimetame palveohvriteks. Oma olemuse poolest on ohvrid verised ja mitteverised. Veristeks ohvriteks loetakse neid, mille viimisel mõnelt hingeliselt hing võetakse; seega võikd neid ohvreid ühtlasi tapaohvriteks nimetada
dünastiast kuningat ennasti ning 22. dünastiast oli üks kuninga tiitleid. [,,Eesti Entsüklopeedia 10" Tallinn, 1998] Vanades allikates kasutatakse sõna vaarao asemel kunigas. Piibli tradistiooni kaudu on see sõna jõudnud meieni vaarao kujul. [V.V. Struve ,,Vana- Idamaade ajalugu" Tartu, 1949] Vana riigi ajastu Egiptuses kadus piir jumala ja kuninga vahel. Ainuke vahe seisnes selles, et kuningat, vastandina ,,suurtele" jumalatele, nimetatakse tema elu ajal ,,armuliseks" jumalaks; kuid pärast surma kadus seegi erinevus ja temagi muutus ,,suureks", nagu olid teised jumalad. [V.V. Struve ,,Vana-Idamaade ajalugu" Tartu, 1949] Kuningal oli viis nime: oma päris nimi ja peale selle veel neli nime, mis talle anti troonileastumisel. Igal tema nimel oli teatav suhe tema pompoosse titulatuuri teatava koostusosaga. Põhiline trooninimi oli seatud Ülem- ja Alam-Egiptuse kuninga tiitliga. Vaarao isiklik nimi oli seotud ,,päikese poja" tiitliga
annaabi.ee 
