Teosed · Novelliraamatud "Hingemaa" (1906) "Saatus" (1917) · Romaan "Väike Illimar"(1937) · Reisikirjad "Teekond Hispaania" "Ühe Norra reisi kroonika" Artur Adson · Eluaastad 1889 1977 · Sündis LõunaEestis Sännas · Õppinud Tartu Ülikoolis, töötas maamõõtjana Pihkva kubermangus · luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist · 1944. aastal emigreerus Rootsi Looming · Omane sakraliseerivate armulaulude ja lapsepõlvemaade sidumine vanaaegsete motiivide ja maastikega · Valdavalt surma ja kaduvikumeeleolud · Arhailise värvinguga värsid · võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema luulekogud Teosed · Luulekogud "Pärlijõgi" (1931) "Kaduvik" (1927) · Mälestusteraamatud Väikelinna moosekant" (1946) · Näidendid "Iluduskuninganna" (1933) "Elav kapital" (1934) Henrik Visnapuu · Eluaastad 18901951
kõik tema 9 luulekogu (1917-1973). Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid: debüüt "Henge palango'" (1917) ja järgmine luuleraamat "Vana laterna" (1918) on sündinud Siuru palanguis ning moodustab oma erootilistes allüürides dialoogi M.Underi esimeste luulekogudega. Algupärase lisandusena on Adsonile aga omane nii sakraliseerivate armulaulude kui ka lapsepõlvemaade sidumine vanatestamentlike motiivide ja maastikega. Jäljendajana ja pühapaistet andvate seoste loojana on ta suurejooneline, teisalt aga ilmneb varakult ka tema kiindumus väikestesse ja lihtsatesse, turvalisust pakkuvatesse asjadesse. Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas luulekogus "Roosikrants" (1920) toetavad tema sümpaatiat väikse maailma vastu mõnikord literatuursetena mõjuvad allusioonid saksa
sisaldavad eranditult kõik tema 9 luulekogu (1917-1973). Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid: debüüt "Henge palango'" (1917) ja järgmine luuleraamat "Vana laterna" (1918) on sündinud Siuru palanguis ning moodustab oma erootilistes allüürides dialoogi M.Underi esimeste luulekogudega. Algupärase lisandusena on Adsonile aga omane nii sakraliseerivate armulaulude kui ka lapsepõlvemaade sidumine vanatestamentlike motiivide ja maastikega. Jäljendajana ja pühapaistet andvate seoste loojana on ta suurejooneline, teisalt aga ilmneb varakult ka tema kiindumus väikestesse ja lihtsatesse, turvalisust pakkuvatesse asjadesse. Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas luulekogus "Roosikrants" (1920) toetavad tema sümpaatiat väikse maailma vastu
annaabi.ee 
