oli ümberehitatud sobilikuks jumalateenistustele. Constantinuse ajal püstitati uued kirikuhooned, mis olid suured ja mahutasid kogudusse tulevaid rahvahulki. Tee kogudusse kulges ristimise kaudu. Enne seda, tavaliselt paastu ajal, õpetati ristimiseks valmistujale selgeks ristiusu alused. Ristimispäev oli tavaliselt ülestõusmispüha, kuna ristimine tähendas osasaamist nii Jeesuse kannatamisest kui tema ülestõusmisest. Piiskop oli algselt armulauajumalateenistuse juhataja. Kuna armulauale pääsesid ainult püha elu elavad koguduse liikmed, oli loomulik, et piiskop pidi valitsema koguduse vaimset elu. Nii jäi tema hooleks puhta apostelliku õpetuse alalhoidmine ja kaitsmine moonutuste eest. Piiskopi ametist arenes arenes vanakiriku põhiamet 2.sajandi lõpuks. Et kirik võiks oma ülesandeid täita tekkisid juba 1.sajandil kindlad koguduse ametid. Esialgu olid need mitmel pool erinevad, hiljem koondus võim valitud juhi kätte
See muudab valitsejatele kristluse vähem vastumeelseks. Samas ei tunnista kristlased valitsejat kui jumalat. Ta võib olla küll paavst või keiser, kuid on ikkagi inimene. Kristlasi kiusati taga. Kiusamistest hoolimata püsima jäämine on samuti kristlust tugevdanud. KRISTLIKU KIRIKU ORGANISATSIOON ecclesia kirik civitas linn; haldusüksus Algselt on kirik linnaline nähtus. Sellest ka mõiste pagani maalt (maa ei olnud kristianiseerunud). Algselt oli piiskop armulauajumalateenistuse juhataja. Talle allusid kogudusevanemad ehk presbüterid. Olid ka diakonid, kes aitasid jagada armulauda ja tegelesid heategevusega. Algsetes kogudustes teenisid ka naised, kuid hiljem mitte. Põhjuseks naiste suur osa paganlikes usundites. Neljandal sajandil hakkab preesterkond arenema omaette seisuseks, keda eraldas muust rahvast ametissepühitsemine. Jeruusalemma, Antiookia, Aleksandria ja Rooma piiskopid olid algusest peale teistest tähtsamad
annaabi.ee 
