1870-ndate lõpul suri helilooja abikaasa. Vapustatud Strauss, kes oli kogu elu tundnud surma ees ületamatut hirmu, põgenes kodust. Palunud vend Eduardil oma naise matuste eest hoolitseda, sõitis ta kahe tunni pärast Itaaliasse. Mõne aja pärast Viini naasnud, tutvus ta siin noore saksa lauljanna Angelika Diettrichiga, armus ja tegi neiule juba peatselt abieluettepaneku. Angelika oli küll andetu laulja, kuid efektse väljanägemisega ja armuintriigides kogenud naine, kes armastas pillavat eluviisi. Nende abielu lõppes sellega, et noorik jättis Straussi maha ning lahkus Viinist koos helilooja sõbra Steineri pojaga. Strauss elas Angelikast lahkuminekut rängalt üle, ravides oma südamehaavu visa tööga. Tema järgmine operett ,,Kuninganna pitstaskurätik" kujunes esialgu äärmiselt menukaks. Esietendus toimus 1.oktoobril 1880 ja tõi Theater an der Wien'ile sellise kassa, mida polnud enam aastaid nähtud
mida osavalt õhutas kardinal, kes intriigide sepitsemises pidas naisi hoopis kardetavamateks kui mehi. Üheks peamiseks kahtlustuste põhjuseks oli kuninganna Anna sõprus proua de Chev-reuse'iga. Need kaks naist tegid kuningale rohkem muret kui sõjad Hispaaniaga, tüliküsimused Inglismaaga ja rahalised raskused. Tema silmis ja tema veendumuse kohaselt abistas proua de Chevreuse kuningannat mitte 164 üksnes poliitilistes intriigides, vaid ka armuintriigides, mis teda hoopis rohkem piinasid. Kardinali esimeste sõnade juures selle kohta, et Tours'i välja saadetud proua de Chevreuse, keda usuti seal viibivat, oli tulnud Pariisi, oli politseid ninapidi vedanud ja viis päeva siin veetnud, sattus kuningas hirmsasse vihahoogu. Ise kapriisne ja truudusetu, soovis ta, et teda oleks Louis Õiglaseks ja Louis Karskeks nimetatud. Tulevastel põlvedel on raske mõista seda iseloomu, mida ajalugu seletab ainuüksi faktide ja mitte iialgi
annaabi.ee 
