Aga ainult lühikeseks ajaks. Ja ainult suvel. Oo, suvi on mulle kodumaa ainsaks väärtuseks, ehk olgu veel suvi, suvi ja Tuulemäe ümbrus, näituseks. Aga jumal hoidku Elva ja Tõrva eest. Kõrvaltegelastena jooksevad läbi peamiselt ümbruskonna kohalikud elanikud- Juhan, Ado ja Mari ning mõisarahvas-hr ja pr Ottenson ning nende tütred Eva ja Isi. Peamiselt kujutataksegi peategelase mõtteid ja hoiakuid teiste tegelaste suhtes ning tema tunde- ja armuilma. Lühikese suvitusperioodi jooksul õpib noorhärra lähemalt tundma mõlemat noorukest mõisapreilit ning nendega pisut kurameeridagi. Kunstnik ülistab sagedamini mõtetes üht jõulisemat õdedest, hoidudes reaalsuses siiski teise, haprama poole. Tundub, et kuigi mõlemal neiul tekivad tema vastu siirad tunded, jääb ta siiski õrritavaks ning näeb asja ise pigem mänguna. Nõnda mängeldes, looduses seigeldes ning enese loodud sisekonfliktides ja tundedraamades
30 paari vitsu anda, kui ta midagi kõneleb. Küll ma juba poisi leian, kes ta ära peab võtma. Need on tühjad asjad.“ Teo-orjuse ajal võttis see pisut teise kuju. Nägusamad tüdrukud kutsuti mõisa teenijaks ja said herrale sohinaisteks. Kes herra nõudmistele vastu pani, selle vanemad aeti talust välja. Jäi tüdruk „raskejalgseks“, kutsus herra mõne poisi, pani tüdruku sellele mehele, andis kas metsavahi ehk muu ameti ehk pani ta mõne talu rentnikuks. Missugused on Eesti armuilma iseloomulikud jooned? Kõigepealt truudus ja abieluvoodi puhtus. Tähelepanemiseväärt on aga see, et kui teiste rahvaste juures abielutruudusest kõneldakse siis mõeldakse ikka naisi, meestele ei panda ustavuse murdmist nii palju pahaks. Eestlaste juures käis kindla ustavuse nõudmine täielikult ka meeste kohta. Ja mehed on seda kindlasti täitnud. Naisemehe truuduse murdmine maal oli haruldane asi: sarnastest juhtumitest kõneldi, kui
annaabi.ee 
