vahel. Gladiaatorid jaotati erinevateks võitlejatüüpideks ehk erialadeks. Primitiivsem jaotus on jaotamine kerge- ja raskevõitlejateks. Üks neist oli varustatud kiivri, rinnakaitse, kilbi ja mõõgaga, teise relvastusse kuulus aga kolmhark ja võrk. Sageli läks areenil kokku korraga mitu sellist paari. Võidetu saatuse üle langetas otsuse publik, kes ülespidi pööratud pöidlaga andis märku armuandmiseks, allapoole pööratud pöidlaga aga soovist, et võitja võidetu tapaks. Kui keiser kohal viibis, jäi lõplik otsus tema teha. Suurte kiiduavalduste osaliseks sai vapper võitja, võidetu langes aga üldise pilke alla. Mida verisem oli võitlus, seda suurem oli rahva juubeldamine. Ent võitlused ei piirdunud lihtsate kahevõitlustega. Korraldajad ilmutasid silmapaistvat fantaasiat, lastes areenil kokku eri relvastuses ja kombinatsioonides väesalku. Omavahel lasti
germaani, ladina ja kreeka keelt. Juba oma isa Karl Suure ajal krooniti ta kaaskeisriks, kuid peale oma isa surma lasi Ludwig end uuesti kroonida Rooma paavstil. Aastal 817 kroonis ta oma poja Lothari kaaskeisriks. Juba peale Ludwigi trooniletõusu ja temapoolseid esialgseid ümberkorraldusi alustas tema onupoeg Bernhard, kes oli seni Itaalia kuningas tema vastu sõda, mille käigus tehti talle ettepanek paluda Ludwigilt armu. Armuandmiseks Ludwigi juurde minnes ta vangistati ja torgati tal 818. aastal vangistatuna silmad välja, mille tulemusena ta kahe päeva pärast suri. Peale Ludwigi poja Charlesi sündi tekkisid lahkarvamused esimesest abielust sündinud poegadega, kes kartsid alusega, et uus pärija vähendab nendepoolt päritavaid maavaldusi. Paavst Gregorius IV õhutusel alustas Lothar sõjategevust isa Ludwigi vastu ning paavsti vahendusel toimunud läbirääkimiste
annaabi.ee 
