Teadlane märkas, et lisaks hobustele ja teejuhile on keegi veel seda puhkepaika nautimas. Nimelt röövli sarnane mees. Vööras oli koos hinnalise hobusega. Õnneks või kahjuks ei osutunud ta vaenulikuks. Paari sigariga võluti vööras ära. Kuna öö oli saabumas, otsustati minna Venta del Cuervosse (rongatrahter) üheskoos. Teadlase teejuhis äratas tundmatu vööras, kes endasõnul pidi olema Jose, kahtlust. Rongatrahter oli tõeline urgas! Seal pesitsesid kaks naisolevust: nõgised ning armetuis kaltsudes vana naine ja noor tüdruk. Ränduri teejuht, pidades Joset kuulsaks maanteeröövliks Jose-Navarroks, otsustas öösel seadusesilmad kutsuda. Jose eest pidi 200 tukatit pearaha saama. Sellegipoolest äratas teadlane kiiresti Jose üles ja käskis põgeneda kui elu armas. Seda ta tegigi jäädes tänu võlgu. Hommikul saabunud teejuht oli väga kurb kui sai teada, et Jose oli põgenenud. Rändur seoses uuringutega Mundast veetis mõned päevad Cordobas. Ta kohtas veetlevat ja
seda puhkepaika nautimas. Nimelt röövli sarnane mees. Vööras oli koos hinnalise hobusega. Õnneks või kahjuks ei osutunud ta vaenulikuks. Paari sigariga võluti vööras ära. Kuna öö oli saabumas, otsustati minna Venta del Cuervosse (rongatrahter) üheskoos. Teadlase teejuhis äratas tundmatu vööras, kes endasõnul pidi olema Jose, kahtlust. Rongatrahter oli tõeline urgas! Seal pesitsesid kaks naisolevust: nõgised ning armetuis kaltsudes vana naine ja noor tüdruk. Ränduri teejuht, pidades Joset kuulsaks maanteeröövliks Jose- Navarroks, otsustas öösel seadusesilmad kutsuda. Jose eest pidi 200 tukatit pearaha saama. Sellegipoolest äratas teadlane kiiresti Jose üles ja käskis põgeneda kui elu armas. Seda ta tegigi jäädes tänu võlgu. Hommikul saabunud teejuht oli väga kurb kui sai teada, et Jose oli põgenenud. Rändur seoses uuringutega Mundast veetis mõned päevad
inimesega. Mõisatel läks tõesti hästi, sest 1766. aastal kaotati Venemaaga tollipiir ja see lubas siinsetel mõisnikel tublisti kukrut kasvatada piirituse müügist saadava tulu arvelt. Tutvused saksa ja vene aadelkonna hulgas ning välismaine perioodika lausa kohustasid kohalikku kõrgklassi Euroopa vooluga kaasas käima. ,,Kui käesoleva aastasaja algul peetud sõja järel tuli veel meie isadelgi elada viletsa õlgkatusega kaetud armetuis puumajades, millel väiksed aknad ja mõnikord polnud korstnatki peal, siis nüüd võib igal pool näha mitte üksnes kivist, vaid ka väga nägusalt ja suure maitsekusega rajatud mõisasüdameid, kus elamud seismas kui hôtel´id, ümbritsetuna korrapäraselt asetuvaist kõrvalhoonetest," on täheldanud toona Põltsamaa pastori ametit pidanud August Wilhelm Hupel. Praegune Lahmuse mõisasüda pole ehitatud siiski mitte Bockide, vaid Krüdeneride aegu.
annaabi.ee 
