Retsensioon Prantsuse Muusika Berlioz&Ravel Käisin 12. märtsil 2010 kell 19.00 Estonia kontserdisaalis Prantsuse Muusikat Berliozi & Raveli muusika ettekannet vaatamas. Nende muusikat kandsid ette Janja Vuletic metsospranlil, kes on pärit Horvaatiast, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, mille kontsertmeistriks oli Elar Kuiv ja dirigent Olari Elts. Esitati ainult Hector Berliozi ja Maurice Raveli teoseid. Hector Berliozi teostest esitati Avamäng ,,Korsaar", ,,Armastusstseen" dramaatilisest sümfooniast ja ,,Romeo ja Julia". Maurice Raveli teostest esitati ,,seherezade"(kolm poeemi metsospranile ja orkestrile) ja ,,Valss". Louis Hector Berlioz (1802-1885) oli prantsuse romantiline helilooja. Tema ilmumine Euroopa muusikaellu 19.sajandi 30ndail aastail oli mitmeski suunas uusi teid rajav. Tihti on teda nimetatud ka suurimaks prantsuse heliloojaks üldse, ent samal ajal ei mõisteta suurt osa tema loomingust tänapäevani
Üksikute tegelaste dramaatiliste kokkupõrgete ajal põrkavad kokku ka juhtmotiivid orkestris ja Wagner annab seal suurejoonelist sümfoonilist arendust. Lõpetatud aariad, duetid ja ansamblid on asendatud monoloogide, dialoogide ja stseenidega, kusjuures suurejoonelisemad ja parimad stseenid on üksikute osade finaalid ja suured stseenid, kus antakse nagu sümfooniline üldistus (Wotani tuleloitsimine ja Brünnhilde uinutamine "Walküüris", Brünnhilde äratamine ja armastusstseen "Siegfriedis", Siegfriedi tapmine ja leinamarss "Jumalate hämarikus"). Wagneri ooperireformi üheks täiuslikumaks kehastuseks oli ka armastustemaatiline ooper "Tristan ja Isolde" (1859). Draama algab siin saatusliku veaga, millest pole enam väljapääsu: mürk on vahetatud uimastusjoogiga. Tristani ja Isolde armastus on aga süütegu ja seda võib lunastada ainult surm. Siin ongi Wagneri lahendus: surm lahendab armastuse piinad. 1860.a
annaabi.ee 
