lühikeseks. · 1989-92 Teosed I-II · 2005 Koguja Kõige varasemast järgust tuleb tähele panna, et tal on huvit kaasaegse haritud naise hingeelu suhtes. Ta huvi kandub ka edasi 30ndate värsiloominugsse. Kindlasti kandub ka poeemi ,,Lugu valgest varesest.". Alver kujuneb aja olulisemaks värsivormis kirjutajaks. 30ndatel hakkavad tulema ka lüürilised luuletused (armastuslüürikat ei kohta) hiljem tuleb küll armastusluulet ette, kuid ei saa kunagi traditsiooniliseks armastusluuletajaks. Alver pole tüüpilises naisrollis tugevad meesjooned ja raudsed kõlad (külma metalli motiivid, külmad kaugused, külmad kõrgused). Talvikule ja Alverile on mõlemale oluline prantsuse- ja venesümbolism. Alverile on olulise tähendusega 19nda sajandi keskpaiga kõrgromantiline luule (venekirjandus Puskin ,,Jevgeni Onegin"). 40ndate alguses kaugeneb tumedatest toonidest ja hakkab kõlama ka rahvuslik alatoon. Tekib selleaegses luules haakumist ka Juhan Liiviga
kuni Vari ja viivuni. Põlvkondlikud noodid, nooruslikkust püüab manifesteerida. Teisest kogust alates kaob ära. Hiljem nooruslikkust ei rõhuta, leidub iroonilist mängu. Võiks meenutada Üdilikku luuletehnikat, klassikalisele traditsioonile palju lähemal. Aga mingid kergelt iroonilised mängud. Algusest peale võib öelda, et tegemist on luuletajaga, kes austab ranget vormi ja algusest peale tegemist luuletajaga, kes räägib armastusest. Kareva fenomen seisneb selles, et teda peetakse armastusluuletajaks. 80ndate esimesel poolel, keskel muutub armastuseks hõlmavamaks tundeks, eluhoiakut määratlevaks tundeks ja eriti hõlmava tähenduse saab see luulekogus Vari ja viiv, mis Kareva I perioodi tippkogu. Oluline märgata et tegemist on suurte asjade luulega. Samalaadne paljunemine toimub nagu oli Alliksaare puhul. Paljunduse kasvamine: tuhandetest esimestes kogudes, paar kogu miljardid, miljonid jne. Haare oleks nagu suur ja kuidagi mitmuslik. Armastuse ülenemine on ka seotud, armastus kasvab