Liiv on ridadesse märkinud pigem oma vastuolu armastusele, kartes, et armastus on hiljem kui lahtipääsematu tunne, mis halvab inimese südame täielikult. Tunne, mis on kerge tulema, kuid millest on raske loobuda. Luules on ta välja toonud ka mõtte, et mõistmaks armastuse olemust, pead olema ise armunud: ,,Ja kui sul arm ei iialgi / veel õitsend südames, / siis räägid nagu päikesest / üks vaene pime mees!" Liivile on iseloomulik armastusluulesse tuua sisse naiste veetlus. ,,Ei sinu iludus, su õitsvad palged, / ei sinu kuldsed lokid, väiksed õrnad käed, / ei sinu roosihuuled, / kael nii valge / ... / Ei sinu rinnaehe, sinisilmad, / ei sinu kerge aste, vaikne ilus käik / ... / ei võita võinud, neiu, mind see kõik." Silmadele on Liiv tähelepanu pööranud teisteski luuletustes, tuues sisse ka kaunistavaid võrdlusi: ,,Minu kullakese silmad / ilusamad enam veel / kui see
Kui üks luuletaja on võtnud idee, et riik mängib talle vastu, siis see võib korraks olukorda sassi lüüa küll. Jätkab samas stiilis, aga ridade vahele pole vaja midagi kirjutada. Ei ole päris hall ja ebamäärane, mis uuemal ajal tuleb. Eristuvad raamatud, mis on teistmoodi, nt "Mõistatused" ja "Sinamu" need on vabavärsilised raamatud, kontseptuaalselt läbikomponeeritud raamatud. Kui Runnelit tuntakse vemmalvärsi autorina, kes võtab sõna poliitilistel teemadel, siis nüüd armastusluulesse, toob värskust, ilmselt kirjutaja enda jaoks. Leiab teistsuguse kirjutamise viisi. Vemmalvärsiraamatuid veel tulnud. Juhan Viiding // Jüri Üdi (1948-1995). Tegemist laulva luuletajaga. Sündis Tallinnas. Märt Laarman, emapoolne onu, peamine autoriteet. Viiding oli kogu aeg kõigi ja kõigega vastuolus, eriti ema autoritaarse võimuga. Kultuurilisselt oluline perekond. Keskkoolinoor 60ndatel Viiding kannab kotis Talviku luulekogu "Palavik", mida pole väga näinud
annaabi.ee 
