annavad lugeja jaoks kokku nauditava huumoriprisma („Must prints"). Ta oskab olla ka teistsugune, mässides väikese inimrühma süngesse hingusse, mida kohaliku looduse kirjeldused sugugi mitte helgemaks ei muuda („Ükssarvik"), või kirjeldades vanaldase teatrilavastaja teekonda hingerahu otsinguil, mida ikka ja jälle raamivad sulnid meelepildid merest („Meri, meri"). Lisaks veel „Liivaloss" oma eriti segaste inimsuhete sasipuntraga, „Maharaiutud pea" klassikalise armastuskolmnurgaga. Romaanid, mis kõik jutustaksid justnagu elust enesest. Iris Murdochi teoste eestindusi võib nüüdseks juba kahe käe sõrmedel üles lugeda. Murdoch astus kuuekümnendatel inglise kirjandusse juba eluküpse autorina. Enne esikteoste („Võrgu all" ja „Põgenemine võluri eest") ilmumist 1955. aastal oli ta „sahtlisse kirjutanud" juba kuus romaani. Murdoch'i teostes võib tunnetada filosoofi. Oma peenetundelisel moel arutleb kirjanik elu
asjatundlikku öelda. Vähe sellest. Töö lõppstaadiumis hakkas helilooja südant valutama instrumentide paigutamise pärast orkestris. Esitanud Giulio Ricordile rea orkestrit puudutavaid küsimusi ning tehes omapoolseid ettepanekuid, nõudis Verdi laval asuvate publikuloozide ärakoristamist ja orkestri nähtamatuks muutmist. "Aida" lihtne, selge ja teravate konfliktidega süzee on Verdi parimate ooperitega lähedaselt seotud. Armastuskolmnurgaga piirdumata tõuseb helitöö keskseks ideeks vabadusaate ja õnneigatsuste, vägivalla ja rõhumise saatuslik kokkupõrkamine. Aida, Radamese ja etiooplaste, osalt ka oma tundeis lõhestatud Amnerise kannatuste kõrvale seab Verdi "Don Carlose" inkvisiitorlikkusega muusikalises suguluses olevate preestrite inimvaenulikkuse. Stiliseerimisest ja arhaiseerimisest kauged ooperikangelased jäävad kaasaegselt tegutsevaiks ja tundvaiks inimesteks.