kirjaviisi tõttu, vaid tänu sellele, et selles on kujutatud väikest ja troostitut Eestimaad, piiririiki. ,,Piiririigi" Eesti on ehtne mitte riigi ja rahva, vaid loodusena. Eestlase identsus pole mitte lipp või laulupidu, vaid sulnis lagendik männimetsas kanarbik ja luht on ta õige isamaa. Õnnepalu ja Tammsaare ,,Piiririigist" ei tee väärtteksti muidugi mitte sotsioloogia. Kogu Õnnepalu looming on teekond olematu armastuse poole. Tammsaare on meie armastuskirjanik number üks. Kui ta millestki juba kirjutab, siis ainult seetõttu, et seal kusagil on peidus armastus, mis tähendab valmisolekut surra. Ka Õnnepalu otsib armastust kui surmatungi, kuid erinevalt Tammsaarest ei leia ta seda. Naine kutsub armastuseks soojätkamise iha, mees oma väge kedagi vallutada. Armastada suudaks vaid tõeliselt mehelik (sic!) hermafrodiit. ,,Piiririigis" on selleks jutustuse tinglik adressaat Angelo. Aga teda pole vist olemas.
aastat hiljem. Just Õnnepalu on avaldanud ka arvamust, et eesti ja baltisaksa kultuuri vahel puudub ajalooline sild. Kui Jaan Kross jõudis maailmaturule Eesti suuruse avastajana, siis on Õnnepalu ja Andrus Kivirähk laiale ilmale silma jäänud kui ühe armetu rahvakillu alanduse estetiseerijad. ,,Piiririigist" ei tee väärtteksti muidugi mitte sotsioloogia. Kogu Õnnepalu looming on teekond olematu armastuse poole. Tammsaare on meie armastuskirjanik number üks. Kui ta millestki juba kirjutab, siis ainult seetõttu, et seal kusagil on peidus armastus, mis tähendab valmisolekut surra. Ka Õnnepalu otsib armastust kui surmatungi, kuid erinevalt Tammsaarest ei leia ta seda. Naine kutsub armastuseks soojätkamise iha, mees oma väge kedagi vallutada. Armastada suudaks vaid tõeliselt mehelik (sic!) hermafrodiit. ,,Piiririigis" on selleks jutustuse tinglik adressaat Angelo. Aga teda pole vist olemas.
annaabi.ee 
