Tahtmine olla vaba toob alati kaasa sundolukorra, sest tahtmine on eesmärk, mis on seotud teistega või tegemistega teistele. Vabadus on ise valida, kuidas midagi otsustada ja mille poole püüelda, olgu see ühiskonna pahedest aru saamine, süüdlase paljastamine või siis lihtlabane mõtlemine. Tasub leida oma väljapääs, ükskõik, milline see ka poleks. Igal inimesel peaks olema õigus ja võimalus enese üle otsustada, edasi elada ja uskuda paremasse tulevikku, headusesse ja armastusesse. Alalõpmata otsitaksegi midagi paremast sellest ühiskonnast, kuna puudub võimalus seda muuta. Võimalusi on miljoneid, kuidas elada paremini ja unustada vangistatuse tunne, aga tõeliselt vabaks saadakse valu tundes. Valu paneb kannatama ja taluma. Kannatus õpetab. Õpetab, väärtustama seda, mis on, õpetab elama koos rõhuva tundega. Kannatus õpetab alandust, valu kaob ja järgi jääb vabadus. See on elu üks osa. Tunnetada oma piire. Kannatada ja olla vaba
Kristlus tekkis Ees-Aasias I sajandil, Rooma riigi laostumise ajajärgul. Ta hakkas levima peale Kristuse surma. Lisaks suulisele usukuulutamisele sai tähtsaks kristlik kirjasõna. Kristlus oli võrreldes vanade uskudega teistsugune ta nõudis usu ja igapäevaelu ühendamist, sõnade ja tegude ühtsust, Jeesuse kannatuserohket elu eeskujuks ja ideaaliks pidamist. Kristluse läbi usuti üleüldisesse õiglusesse ja armastusesse, protest oli liigse luksuse vastu. Roomlaste eetikaga oli vastuolus alandlikkuse nõude ja käsuga armastada vaenlast nii nagu oma ligemest. Uut usku levitasid Rooma linnas Jeesuse vanim õpilane Peetrus ja tema sõber Paulus. Pärismue järgi peavadki katoliiklased esimeseks Rooma piiskopiks Peetrust, kes suri märtrisurma umbes aastatel 64-67 ning kes on maetud sinna, kus tänapäeval kõrgub Vatikanis suurim kristlik pühamu Peetri kirik.
annaabi.ee 
