Kui nende inimeste väärtusorientatsioonid on paigas tekib paratamatult väikeses lapses soov elu säilitada, seda arendada ja kaitsta. Terve tundlikkuse säilitanud inimene peab loomulikuks vajadust suhtuda osavõtuga kõigi elusolendite saatusesse. Schweitzeri arvates nõuab aukartus elu ees peamiselt sedasama, mis armastuseetikagi. Ainult, et aukartus elu ees annab armastuskäsu põhjendatuse ja nõuab kaastunnet kõikide elusolendite vastu (armastuseetika õpetab meile õiget suhtumist ainult teistesse, aga mitte iseendasse). Ainult aukartusel elu ees põhinev eetika on täielik. Eetika, mis käsitleb ainult inimese suhtumist kaasinimestesse, võib olla väga sügav ja elujõuline, kuid ta jääb poolikuks. Nii pidi inimene paratamatult selleni jõudma, et mõistis hukka teist liiki elusolendite karistamatu südametu kohtlemise ja nõudis eetikalt halastust neilegi. Aukartus elu ees kätkeb elementaarse vastutuse mõistet, mis tuleb inimesel
Kurjuse olemus on: elu hävitada, elu kajhustada, elu arengut takistada. Niisiis on eetika põhiprintsiip aukartus elu ees. Kõik, mis ma mõnele elusolendile head teen, pole lõppude lõpuks muud kui tema aitamine olemasolu säilitamisel ja edendamisel. Aukartuselu ees nõuab peamiselt sedasama, mis armastuseetikagi.Ainult, et aukartus elu ees annab armastuskäsu õhjenduse ja nõuab kaastunnet kõikide elusolendite vastu. Veel peab märkima, et armastuseetika õpetab meile õiget suhtumist ainult teistesse, aga mitte iseendasse Armastuseetikas ei saa tuletada õiglusnõuet, üht eetilise isiksuse põhielementi. Tegelikult aga nõuab aukartus, millega me iseenda eksistentsi peamesuhtuma, meid alati iseendale truuks jääma - loobuma tesklusest, millest meil ühes või teises olukorras kasu võiks olla, mitte alla vanduma võitluses täiesti õiglaseks jäämise eest. Ainult aukartusel elu ees põhinev eetika on täielik. Ta on seda igas suhtes