Üks eraasi, millele igaüks soovib avalikkust, välja arvatud mõlemad asjaosalised." Need vaated pidid aga varsti muutuma. Sandemani koguduse tookordne vanem oli kullasepp Bernard, kelle perekonnas käis Faraday tihti. Tal oli kaks poega ja kolm tütart. Keskmine neist, Sarah Bernard, oli tol ajal 21-aastane. Ta oli oma vennalt kuulnud, mida Michael oma märkmikus armastuse kohta kirjutanud oli, ja palus seda ka enesele näha. Faraday vastas talle luuletusega, mis oli armastuseavaldus. Suurte silmade ja pehme loomuga noor tüdruk oli paelunud noore naistevihkaja teadusemehe nii, et ta kärsitu rõõmuga ootas ainult veel suuremat endasidumist. Faraday laulatus Sarah Barnardiga toimus 12. juunil 1821. Nende abielu oli lastetu. Kuid kõigi kaaslaste ja Faraday enese väljenduste järgi oli see pikk haruldaselt õnnelik ja kooskõlaline: Sarah Barnardis oli tõusev teadusemees leidnud enesele tõelise eluseltsilise.
Vilma võttis ilma ema nägemata Jaanusele ilusamaid ja paremaid õunu. Jaanus on liiga vähe raamatuid lugenud, et sealt mõnd ilusamat sõna meelde jätta, et oma tundeid Vilmale avaldada või midagi ilusat öelda. Ta tahaks armastusest rääkida, aga ei oska. Tunnevad äkki rõõmsalt, et on inimesed ja elavad elu jaoks, et seisavad hiirest mõõtmatult kõrgemal, et on noored ja karta pole esialgu midagi. Jaanus sosistab tüdrukule, et ta teda armastab. .Armastuseavaldus on tema meelest korraga nagu iseenese haledaks, jõetuks ja abituks tunnistamine, millegi niisuguse äraandmine, mida enam tagasi ei saa. ..:Armastuski on lõppematu maadlus, kus üleni prügiseks saadakse, kuid räägitakse hoopis muust. Käisid koos ühes klassis. Vilma süda on kurb, lahkumise vari tumestab ta tundeid, sunnib mõtlema nkraid mõtteid. Ta süda võpatab, kui mõtleb Jaanuse sõjaväkke minekule; hellusepuhangus viskub ta poisile kaela. lk 94
mind reetma ja minu vaenlased mind ellu jätavad, siis, süüdistades teid oma surmas, tapan ma enese ise.» 196 «Ja mina, proua, vannun jumala ees, et kui mind peaks kinni võetama teilt saadud ülesannet täites, siis pigem ma suren, kui ütlen või teen midagi, mis võiks kedagi kompromiteerida.» Siis usaldas noor naine d'Artagnanile saladuse, millest too osa oli juhuslikult juba Samaritaine'i ees teada saanud. See oli nende vastastikune armastuseavaldus. D'Artagnan säras rõõmust ja uhkusest. Saladus, mida ta teadis, naine, keda ta armastas, usaldus ja armastus tegid tast hiiglase. «Ma lähen, ma asun otsekohe teele,» ütles d'Artagnan. «Kuidas? Te asute teele!» hüüdis proua Bonacieux. «Aga teie väeosa, teie kapten?» «Tõepoolest, teie pärast unustasin ma kõik, kallis Constance. Jah, teil on õigus. Pean endale puhkust paluma.» «Veel üks takistus,» sosistas proua Bonacieux nukralt. «Ah see, olge rahulik, sellest
annaabi.ee 
