nime all. Milleks punakuldseis põõsais nuuksed, soov, et viimne habras jälg ei kaoks? Sinu kaeravihuvärvi juuksed uneski on kauged minu jaoks. Silmaviljaterad pudenesid. Nime kõla kadus minu eest. Ainult kortsund sall mul hiljukesi lõhnab veel su puudutuste meest. Lauluga võib kokku panna ka Jesseenini armastusluulest kõlava üksinduse ja kurbuse. Armastatu on läinud, alles teamst on vaid mäletsused tuhmid ja kortsund sall. Taaskord teades mehe elulugu ja vaajdust armastsue järgi, see luuletus hingematvalt kaunis. Laul ,,Viimne ratsu" ja selel erinevad tõlgendusviisid sobivad hästi kirjeldamaks kahe suure poeedi Sergei Jesseenini ja Vladimir Majakovski nägemust enda kohast tolleaaegses ühiskonnas ja selelst tulenevalt ka luuletajate autobiograafilist loomingut. Just siin tulevadki välja nende kahe küllaltki erineva mehe sarnasused.
Küsimus siiski veel vorm. Mis võtta vormideks, mis kannavad mahukaid ja suuri luuleteoseid? Ei hakatud kirjutama heksameetris, nagu antiigis oli olnud. Mindi üle keskajalt R-le oktaavi vorm muutub peamiseks R eepilise luule vormiks. Tähendas aga puhtaid riime, päris nõudlik vorm. Selles enamik R eeposeid. Eepilsit luulet väga palju R-s. Kohe küsimus sellest, kas need on eeposed? Kas igasugune eepiline poeem on eepos? Rüütlikirjanduse mõjul tuleb tugevasti sisse armastsue teema eepilistesse teostesse. Itaalia R-s 15 ja 16 saj on rida kuulsaid autoreid, kes kirjutavad eeposesarnaseid teoseid, mahukad värssteosed- väline kuju antiigi eeskujul, sisult aga langevad kokku romaaniga (Tazzo jt). Põhiline aines on eraeluline. Selle järgi eristada eepost lihtsalt eepilisest poeemist või ka värssroamanist. Viimast mõistet kasutada just It poeemide puhul, sest neil ei ole seda eepilisust nii väga.
annaabi.ee 
