nii nagu tema seda teeb. Samahästi võib seda armastusintriigi pidada kui mineviku juhtumiks, mis on unustatud, kuid ajakirjanik vaevab end pidevalt ikkagi nendes mõtetes. 2. Näilise ja tegeliku vahekord teoses on tugevas seoses. Ajakirjanik nägi unes ja tihti fantaseeris endale, kuidas tema naine võib olla koos kellegi teisega. Ajakirjanik väärtustas oma elus valesid asju, pööras liiga vähe tähelepanu oma naise armastamisele. Alles siis sai ta aru, kui palju ta Karinit tegelikult armastas kui sai teada Kongo afäärist Kariniga. Mida rohkem ajakirjanik oma unenägu analüüsis, seda rohkem ta vaatas ka enda sisse ja jõudis selgusele oma tunnetest oma naise vastu. Karin oli rüvetatud musta mootorratturi poolt. Tal oli hirm oma naist kaotada. 3. Selle novelli peamõtteks on inimese iseenda leidmine näilisest elust, mitte tahtmine kokku puutuda tegelikkusega. Kongo luges
3. Kirjuta peategelasele kiri, milles annad talle näpunäiteid, mida, kuidas ja miks ta peaks muutma, et elu jälle joonde saada. Ainult ühiskonna ja tänapäeva probleemidele keskendudes läheb iga viimanegi inimene hulluks, kui ta ei lase mõttel vahepeal puhata. Armastus, perekond, seks, karjäär, surelikkus, alkohol on märksõnad, millega inimestel igapäevaselt võidelda tuleb. Võitlused on verised ja rasked, kuid selles on ka helgemaid hetki. Tuleb keskenduda armastamisele, sest see on ainus võimalik vahend, millega ühiskonna inimest hävitavale tegevusele vastanduda.
vastavalt meie kogemusele. Sageli juhtub nii, et me lihtsalt andume mõnele mõttele ja sellest saab meie kinnisidee. Pidevalt muutuv ja mõjutatav, peaaegu juhuslik on see, mis mõttetega seal võib juhtuda. Näiteks: 1) Aristotelese müüs oma loodusfilosoofia täielikult oma loogikale, muutes selle peaaegu kasutuks ja kangekaelseks 2) ühed inimvaimud, kes on andunud antiigi imetlemisele, teised uudsuse armastamisele ja kallistamisele, aga vähesed on sellise temperamendiga, et suudavad hoida mõõtu, puruks rebimata seda, mis antiiksed on õigesti postuleerinud, ega põlgamata seda, mis uued on õigesti sisse toonud. Turuiidolid Sõnad on piiratud väljendusvahend, millega inimesed, ei suuda väljendada kõiki oma tundeid ja meelte aistinguid. Need valitakse selle järgi, et kõik saaks aru. Sellest hoolimata võib väljenduse piiratus viia valesti mõismiseni ja tülideni. Näiteks:
sarnasusi. Püsivad ja teravad vaimud suudavad ju fikseerida mõtisklusi ja püsida ja jääda erinevuste kogu peenusesse, ülevad ja diskursiivsed inimvaimud aga tunnevad ära ning ka panevad kokku asjade kõige peenemaid ja üldisemaid sarnasusi; kumbki inimvaim libastub kergesti ülemäärasusse, haarates kas asjade astmeid või varje. LVI Leiduvad ühed inimvaimud, kes on andunud antiigi imetlemisele, teised uudsuse armastamisele ja kallistamisele; aga vähesed on sellise temperamendiga, et suudavad hoida mõõtu, puruks rebimata seda, mis antiiksed on õigesti postuleerinud, ega põlgamata seda, mis uued on õigesti sisse toonud. See on aga teadustele ja filosoofiale suureks kahjuks, sest need on pigem antiiksuse ja uudsuse kired kui otsustused; tõde aga ei tule otsida mingi aja õnnelikkusest, mis on muutlik asi; vaid looduse ja kogemuse valgusest, mis on igavene