kümnendsüsteemi. Sellest artikli avaldasid USA ajakirjas ,,Mathematics of Computation" 1962. aastal Daniel Shanks (ei ole midagi ühist William Shanksiga) ja John Wrench. Osutus, et ettevaatus oli vajalik tulemused ühtisid esialgu vaid 70 695 kümnendkohani. Ent viga leiti kiirelt ja siis ühtisid mõlema valemi järgi saadud väärtused täielikult. Muide, juba XVIII sajandi algul hakati kasutama arvu kümnendkohtade arvutamisel valemeid, mis sisaldavad arkustangenseid. Tänapäeval leidub küllaldaselt arvutusmatemaatika ja statistika probleeme, mille lahendamisel arvu kümnendkohtade jada on kasulik rakendada. Näiteks uute elektron- arvutite kontrollimisel võib arvutada vastava programmi abil arvu teatav hulk kümnendkohti. Ka paljude statistikaülesannete lahendamisel tuleb kasutada mõnda juhuslike arvude jada, niisuguse jada aga moodustavadki arvu kümnendkohad. Näiteks ka noorte
diameetri suhte tähistajana sümbolit . Sümboliks võttis ta esimese tähe kreeka sõnast µ, mis tähistab ümbermõõtu. Laiemalt kasutusele võeti see sümbol pärast seda, kui Euler oli seda oma teostes (esimest korda 1736 teoses Mechanica sive motus scientia analytice exposita), kasutanud. Samal aastal täiendas teine matemaatik John Machin Leibnizi (Gregory) valemit arvu arvutamiseks: = 4 arctan arctan . Sama põhimõtet (arkustangenseid) kasutatakse ka tänapäeval elektronarvutite abil arvu arvutamiseks. 1767. aastal tõestas saksa matemaatik J. H. Lambert, et on irratsionaalarv, kuid tema tõestus ei olnud päris korrektne. Arvu irratsionaalsuse tõestas 1794. aastal lõplikult prantsuse matemaatik A. M. Legendre, ühtlasi tõestas ta ka arvu 2 irratsionaalsuse. See ei lõpetanud aga sugugi otsinguid ringjoone sirgestamise probleemi lahendamiseks. Nimelt
annaabi.ee 
