Jõhvi kindluskiriku kaitsmisel osales 4 sakslast. Seega ei ole arv kümme sugugi väike. Üks on selge, tegemist pole tavalise kindlustatud mõisamajaga vaid väikelinnusega (näiteks isegi Toolse kohta kasutab kroonik J.Renner väljendit linnuseke). Sakslaseks nimetatakse kroonikas ilmselt aadlisoost rüütlit, kelle juurde kuulus harlikult oma sõjasalk. Sageli kujutas üks rüütel-ratsamees endast tervet lahinguüksust. Sõjasulane seevastu oli enamasti väljaõppinud arkebuusilask ja või suurtükispetsialist, st laskur. Linnuste kaitsmisel olid nad asendamatud. Sõjasulased võisid kuuluda ka mõne rüütli kaaskonda ning jäid sel juhul arvuliselt märkimata, mistõttu väljend rüütel ei kajasta kaugeltki kaitsjate tegelikku arvu. Edise puhul näib olevat tegemist pigem sõjasulastega, kellele kindlasti lisandus kaitsejõuna veel kohalik mõisarahvas (keda võis olla kümneid) ning relvastatud talupojad
Eriti paistis nende hulgas silma üks hulgus, kes laia läikiva vikatiga tükk aega hobuste jalgu niitis. Ta oli hirmuäratav. Ise inises ta laulda ja võttis vahetpidamata oma vikatiga hoogu. Iga hoobiga langes ta ümber maha purustatud jäsemeid. Nõnda astus ta sammsammult edasi kõige tihedamasse ratsasalka peaaegu takti lüües ja jõudsalt hinge tõmmates, 2 6 5 nagu kunagi niitja, kes oma viljapõldu kokku paneb. See oli Clopin Trouillefou. Uks arkebuusilask murdis ta maha. Vahepeal avanesid uuesti aknad. Kuuldes kuninga ratsameeste sõjakisa, segasid ka elanikud ennast asja sekka ja kõigist aknaist hakkas alla hulguste pihta kuulirahet langema. Kirikuesine oli täis paksu suitsu, mille keskelt musketite tuld vilksatles. Vaevalt võis veel näha Jumalaema kiriku fassaadi ja vana Haigemaja, mille katuse luugiaukudest kurnatud näoga haiged alla vaatasid. Lõpuks pidid hulgused järele andma. Väsimus, heade relvade puudumine, hirm,
annaabi.ee 
