Kui parajasti Kaubandus ja Aadel omavahel riidu olid minemas ja just hetkel, kui Põllutöö selle toreda värsi esitas: «Ei iial metsas pole nähtud looma uhkemat!» 1 5 28 avanes äkki aupoodiumi uks, mis seni tarvitamatult kinni oli seisnud, avanes veel vähem tarvilikul ajal ja uksehoidja hele hääl kuulutas järsult: «Tema eminents härra Bourboni kardinal!» III. HÄRRA KARDINAL Vaene Gringoire! Pariisi kõigi suurte topeltpetardide * mürin jaanipäeval, kahekümne arkebuusi kogupaugud, kuulsa serpentiini põmakas, mis Pariisi piiramise ajal, pühapäeval 29-ndal septembril 1465 *, ühe lasuga tappis seitse burgundlast, kogu püssirohulao plahvatus Temp-le'i värava juures poleks tema kõrvu sel pidulikul ja dramaatilisel silmapilgul nõnda kurdiks teinud kui need mõned sõnad uksehoidja suust: «Tema eminents härra Bourboni kardinal.» See ei tähendanud, nagu oleks Pierre Gringoire härra kardinali kartnud või põlanud. Tal
hakkas asja üle järele mõtlema. Juhtumil võis olla kolm seletust. Esimene ja kõige loomulikum: see võis olla roselllaste lõks, kes ei oleks ä^a ütelnud mõne Majesteedi kaardiväelase tapmisest juba seepärast, et siis oleks olnud üks vaenlane vähem, ja lisaks sellele võis vaenlasel olla taskus ka hästi täidetud rahakott. D'Artagnan võttis oma kübara, uuris kuuli auku ja raputas pead. See ei olnud musketi, vaid arkebuusi kuul. Juba lasu täpsus oli temas tekitanud kahtluse, et ei tulistatud tavalisest relvast. Niisiis polnud tegemist sõjalise vaenlase lõksuga -- kuul oli kaliibriline. See võis olla meeldiv meeldetuletus härra kardinalilt. Me mäletame, et samal hetkel, kui ta tänu õnnetoovale päikesekiirele märkas relva toru, mõtles ta parajasti imestusega Tema Eminentsi kannatlikkuse ü'e enda suhtes. Kuid dArtagnan raputas uuesti pead. Inimeste puhul, kellele tal tarvitses vaid sõ-mega
annaabi.ee 
