juba eespool vaatlesime, religioosne olend. Parimal juhul võib tal endal olla illusioon, et tema mõtlemine on vaba igasugustest religioossetest mõjutustest. Või siis ikkagi halvimal juhul. Olen kuulnud öeldavat, et religiooni puhul võib mõtlemine esineda madalamas, mittemõistelises, mittefilosoofilises vormis. Aga kes ütleb, et mittefilosoofiline mõtlemine on madalam? Kas see, et lääneliku haridusega inimene ei saa aru, kuidas saab mõelds ilma aristootelliku loogika ja süllogismideta, ei näita hoopis mitte lääneliku hariduse enda piiratust. "Kas Jumal suudab teha nelinurkset kolmnurka?" Loomulikult suudab, sellepärast ta Jumal ongi. Jumal ei ole piiratud inimliku mõtlemisega, ei ole piiratud sellega, millest inimene aru saada suudab või millest ta aru saada ei suuda. Seega, minge välja ja vaadake tähistaevast, kui juhtub olema pilvitu õhtu. Kui see ka mõtlemist ei avarda, ei tee seda küll mitte miski. Jumalakartus on tarkuse algus
Pealegi on Aristoteles kahelnud, kas kõik kümme kategooriat kuuluvadki kategooriate kui niisuguste hulka. Oluliseimaks kategooriaks on Aristoteles pidanud esimest, substantsi. Aristotelese looduskäsitlus. 1. Füüsikalisi põhimõisteid. Looduse ("physis") all mõistab Aristoteles kogu olemasolevas asjade ja nähtuste maailma, kaasaarvatud ka inimene ise. Looduse või maailma eritunnuseks ning oluliseks printsiibiks on liikumine. Sellepärast osutubki siis liikumise uurimine aristootelliku füüsika ja loodusvaatluse põhiülesandeks. Kõigepealt püütakse liikumise kui muutuvuse mõistet ennast puht loogilise analüüsi teel avada ja klassifitseerida. Avastatakse liikumise mõistes kolma põhivõimalust, mis moodustavad nn. "substantsiaalsed" liikumise liigid. Need on: 1. liikumine või muutumine kui üleminek mitteolevast olevaks, mida võib nimetada ka sünniks. 2. liikumine või muutumine kui üleminek olevast mitteolevaks, mis tähendab hävimist. 3
annaabi.ee 
