Kogu liikumine tiirleb aga kerakujuliselt ümber mingi keskse tulekolde, mis asub teisel, Maa asustamata poolel ja on seega inimestele nähtamatu. Keskne tulekolle on soojuse, valguse ja elu ürgallikas, mille ümber keerleb kogu ülejäänud maailm . 3. saj. eKr jättis Pythagorase kodusaarelt Samoselt pärit Aristarchos tsentraaltule teooria kõrvale ja väitis, et keskmes on hoopis päike ja Maa tiirleb selle ümber. Pütaagorlast Aristarchost võib seega nimetada esimeseks heliotsentristliku maailmapildi juurutajaks. See revolutsiooniline idee jäi paraku järgmiseks kaheks tuhandeks aastaks kuni Kopernikuse revolutsioonini tuha alla hõõguma. Maailm koosneb vastuoludest. Nagu arvudeteoorias juba märgitud, seisneb põhikonflikt piiratud-piiramatu vastanduses. Sellest tuletasid pütaagorlased 10 põhivastuolu -- piiratud ja piiramatu, sirge ja kõver, üks ja palju, parem ja vasem,
Kui aga ootustele mittevastavaid nähtusi koguneb palju, siis saab rääkida anomaaliast (kr a eitus, nomos seadus). Anomaalia võib põhjustada kriisi teaduses. Kuid paradigmat ei saa heita kõrvale enne, kui on olemas uus lootustandev paradigma ning kui vana paradigma on end lõplikult kompromiteerinud. Mõnikord on selline uus paradigma kunagi juba välja pakutud olnud, kuid jäänud siis vajaliku tähelepanuta. Nt Koperniku eelkäijaks võib pidada Aristarchost Samoselt (u 320250 e.m.a), eks oletas, et Maa tiirleb ümber Päikese. Kuid tollal polnud veel alust eelistada sellist teooriat, sest geotsentriline süsteem oli veel piisavalt edukas ning vastuvõetav ka tollasele tervele mõistusele. XVI sajandil aga, kui teadlased teadvustasid endile Ptolemaiose teooria kriisi, jõudis kätte aeg anda sõna konkureerivale paradigmale. Vana paradigma pooldajad aga ei kaota sugugi kergelt usku selle edusse
annaabi.ee 
