Sarnaselt Platonile astub Aristoteles välja sofistide vastu, kes pidasid moraalipõhimõtteid täielikult suhteliseks. Sofistid uskusid, et eetiline hinnang on ilma kindla aluseta. Eetikateostes viitab Aristoteles traditsioonilisele moraalile, sellele mida enamus inimesi arvab. Aristoteles on lähemal tegelikkusele ja vähem nomineeriv kui Platon. Erinevalt Platonist ei uurinud Aristoteles, mis on hüve üldse, vaid millistel tingimustel on hüve saavutamine praktiliselt võimalik. Ariostotelese järgi on mõtet vaadelda nähtusi sellisel kujul, nagu nad iga inimese puhul üksikult avalduvad. Sellega seoses kritiseeris ta ka Platoni eetikateooriat. Käsitlus inimese vastutusest on Aristotelesel Platonist erinev. Platon väidab, et inimene ei ole loomult halb ega paheline omal vabal soovil. Arostoteles vaidleb sellele vastu. Ta arvab, et inimese soov toimida ebaõiglaselt on tema enda tahe. Igaühe otsustada on mida teha või tegemata jätta. Tegutsemine näitab, missugune
Leidub infot selle kohta, et ta osales Eleas türann Nearchose vastases liikumises. Siiski varieerub ka see lugu ilma kokkulangemisteta detailide osas ning selgusetuks jääb ka see, kas Zenon jäi piinamisel elama või suri. Kõikidele versioonidele on aga ühine tema vapruse rõhutamine. On teada, et Zenon kirjutas vähemalt ühe traktaadi, millest on säilinud siiski ainult fragmendid. Peamiselt teatakse sellest tänu viidetele Platoni ja Ariostotelese töödes. Suuremalt jaolt nõustus ta oma õpetaja Parmenidese filosoofiliste seisukohtadega. Ta tunnistas, et reaalsus on lihtne ja muutumatu, pidades meelte kaudu saadavaid andmeid ekslikeks. 3.3.1 Dialektika Ta võttis esimesena kasutusele dialoogivormi. Aristoteles nimetas teda juba eelpool mainitult dialektika, vaidluskunsti isaks. Parmenidese õpetust püüdis ta toetada kaudsete tõestuste abil.
annaabi.ee 
