nende endiga. Augustinus ei pooldanud küll eksiõpetuse karistamisena surmanuhtlust, ent ometi andis ta selleks (keskaegne inkvisitsioon) õigustuse oma kirjutistega. Samuti pidas peaaegu 20 aastat Augustinus ,,raevukat sõda" pelagianismi vastu. Pelagius oli munk (kas sotlane või iirlane), kes uskus, et kristlane võib elada ilma patuta, milleks ta ei vaja jumalalt muud abi kui õpetust ja Jeesuse Kristuse eeskuju.62 Kaasajal on oikumeenikud küsinud, kas donatistide ja ariaanide tõrjumine oli oikumeeniline tegu?. Vastuseks on see, et tol ajal mõisteti ainult oikumeeniat , mis teostus läbi õpetuse. ,,Niinimetatud hereeterlus oli neil aegadel omamoodi natsionalism või kolkapatriotism".63 Ja jõudes tänapäeva või siis sellele ka eelnevasse aega - ega muutunud ei ole ju midagi. Võib rõõmustada, et vaidlused, väitlused ja tõe otsimised on jätkunud ja saadavad meid ka edaspidi.
Jeesus ja Jumal on olemuselt sarnased; homoislased, et Jeesus ja Jumal on vaid sarnased ning heterouusoslased, et Jumal ja Jeesus ei ole olemuselt sugugi ühtsed. Nikaia kirikukogu ametlik seisukoht kuulutas poolehoidu esimesele ideele, seda kaitses Napoli piiskop Athanasius. Kirikukogul vaieldi peamiselt Ariusega ja tema poolehoidjatega, kes väitsid, et Jeesus ja Jumal ei ole olemusühtsed ning oli ka aeg, mil Jeesust ei olnud. Ariaanide arvates pöörati liialt suurt rõhku Jeesuse isikule, kes on suure Jumala kõrval siiski vaid tema poeg. Ariaanide kaitseks kõneles asjaolu, et minevikus oli gnostikute ja hereetilistes ringkondades (Sabelliuse poolehoidjad) väidetud samuti, et Isa on Pojaga olemusühtne. Sellest hoolimata uuest usutunnistusest ei loobutud, olgugi, et ariaanide liikumine hakkas hääbuma alles pärast järgmist suurt kirikukogu Konstantinoopolis 381. aastal. Nikaias otsustati ka, et
annaabi.ee 
