(ja sellega seotud asula) tekkeajaks pigem 14. sajandit. Kuigi piiskopilinnuse uurimisel avastati muuhulgas ka 11.12. sajandisse dateeritud ehituspuitu, suhtub enamik uurijaid siiski ebalevalt väitesse, et selle alusel võime Kuressaare asustuse alguse paigutada muinasaega. Arvatavasti asus keskajal linnuse ees, tänase Lossipargi ja vallikraavide alal, vanem alevik ühes kiriku ja surnuaiaga (Kuressaare arholoogia, 2011). II etapp teostati aastail 20102015 Kuressaare linnus-kindluses. Arheoloogilised uuringud koos arhiivi- ja ehitustehniliste uuringutega andsid olulist uut teavet nii kesk- kui ka uusaegsete kindlustuste kujunemise kohta. Uuringud puudutasid peamiselt eeslinnuseid, muldkindlustustest uuriti peamiselt bastione. Pärast eelmisi suuremaid restaureerimistöid ja nendega kaasnenud uuringuid, on varasemaid seisukohti nüüd võimalik oluliselt korrigeerida ja täpsustada.
Sõna arheoloogia omandas tänapäevase tähenduse juba 19. saj. 19. saj oli suurem rõhk kirjeldustel. Hakati lahti mõtestama. Kuni 20. saj keskpaigani oli arheoloogia kui teaduse väärtus madalam, seda vaadati kui ajaloo abiteadust. Arheoloogia jaoks võib potikillul olla palju suurem väärtus kui väärismetallil. Tänapäeval on arheoloogia ajalooteaduse haru, mis uurib lahtikaevamiste abil muistiseid ja rekonstrueerib väljakaevatava põhjal ajalugu. Arholoogia on muutunud tõlgendavaks teaduseks, rekonstrueerib inimkonna ajalugu. Arheoloogia jagunemine perioodide järgi: Esiaja arheoloogia. Muinasaeg. Keskaja arheoloogia. Kirjalikke allikad on vähe, arheoloogia annab palju infot juurde. Uusaja arheoloogia. Klassikaline arheoloogia (antiikmuististe uurimine). Arheoloogid uurivad esimeste INIMESTE elu. Esimesed tööriistad tehti 2,6 mln aastat tagasi. Kirjalikud allikad ulatuvad ainult 5000 aastat tagasi.
annaabi.ee 
