joonistused. Nii stseene kui figuure on kujutatud muljetavaldava tõepärasusega, kohati peegeldub sõjaõudus inimeste nägudel. Kuid detailirikkus ei tee Traianuse sambast mitte ainult mõjuvat skulptuuriaalset meistriteost ja väärtuslikku ajalooallikat, vaid ühtlasi on see ainulaadne dokument antiiksete relvade ja riietuse tundmaõppmiseks. Pantheon Piazza della Rotondal asuv Pantheon on üks paremini säilinud ja lummavamaid vararooma ehitisi. Arhitraavil olev pealiskiri meenutab, et esimese hoone lasi sellele kohale rajada keiser Augustuse väimees Agrippa. Ta püstitas siia 27. aastal eKr nelinurkse templi valitseja suguvõsa auks, kuid traditsioonist kinni pidades ei nõustunud Augustus seda iseendale pühendama, vaid lasi tagasihoidlikult ainult oma kuju portikusse üles seada. Nii sai ehitis nimeks hoopis Pantheon, ehkki selle nime mõte pole päris selge. Usutavasti oli tempel algselt
stiilide omavoliline segamine on tavaline nähtus rooma ehituskunstis. Igal juhul aga püüti toonitada toredust, mitmekesisust ja rikkalikkust, hüljates stiilipuhtuse ja konstruktiivse loogika. Rooma arhitektuuri iseärasusist ja veidrusist võiks näiteks esile tõsta, et roomlased kandsid kreeka templi lameda lae kassetid üle mitmesugustele võlvpindadele: lihtne kaar varustati samasuguse profileeringuga, nagu see oli arhitraavil; peakorruse peale asetati atika ehk poolkorrus, nagu seda näeme eriti triumfikaartel (vt. Lisa 2). Eenduva samba peale asetati osa talastikust, mis samuti eendus müüri pinnast; seda motiivi nimetatakse võnksiirdeks (Vaga 1999: 108-109). Kõigele vaatamata tähendab rooma arhitektuur siiski teatavat edusammu. Ta laiendas tublisti arhitektoonilise loomingu võimaluste ala; uute konstruktiivsete võtete abil lahendas ta rea täiesti uusi ülesandeid
sattudes kibedusekarikas põhjani juua. Lugeja pole vahest veel unustanud seda häbematut santi, kes juba proloogi ettekande alguses kardinali poodiumi narmastesse oli klammerdunud. Ja ei hoolinud põrmugi kõrgete külaliste tulekust, ja sellal kui prelaadid ning saadikud ehtsate flaami rasvaheerin-gatcna ennast tribüünil kohtadele pressisid, oli tema ennast karniisil juba mõnusalt sisse seadnud ning oma jalad arhitraavil rahulikult risti pannud. See oli ennekuulmatu häbematus, aga et tähelepanu mujale oli pööratud, ei märganud teda esialgu keegi. Tema oma-puhku ei pannud saali sündmusi mikski: naapollase muretusega kiigutas ta oma pead edasi-tagasi ja kordas üldises suminas vahetevahel masinlikult oma ühetoonilist: «Andke vaesele, halastage!» Ja kindlasti oli tema teiste hulgas ainus, kes ei suvatsenud pead pöörata, kui Coppenole ja uksehoidja omavahel sõnelesid.
annaabi.ee 
