mil arhitektuuris toetuti 1930ndate esindustraditsionistlikule kogemusele.[12] 1950ndatel hakkasid silma ka Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetanud noored arhitektid. Viiest lennust enam kui 100 arhitekti moodustasid Eesti projekteerijate kandva jõu kuni 1970ndateni.[13] Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis avati 1951. aastal arhitektuurieriala. Arhitektuuri õpetamises suuri muutusi ei toimunud, sest paljud Instituudi õppejõud tulid sinna üle. Nõukogude ajal tekkis arhitektuuriteadus, mida riik töökohtadega soosis.[14] Sõjast kuni 1955. aastani kestnud stalinismi periood Eesti arhitektuuri väga radikaalselt ei muutnud. Nõukogude Liidus valitsenud ,,vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik" printsiip avaldus eesti arhitektuuris vaid üksikutel dekooriküllaste fassaadidega hoonetel ning klassikaliste sammasportikustega ühiskondlikel hoonetel. Stalinistlik linnakeskus kujunes täielikult välja vaid Pärnus (Pärnu oblast)
üks, varnadest väljapoole jääv grupp, ,,puutumatud", kelle nimetus tuleneb sellest, et nendega 7 kokkupuutumine on roojasuse allikas. See hierarhia kujundab ümber kastisüsteemi, mis koosneb loendamatutest jätidest ehk endogaamsetest ja kohalikest pärilikest rühmadest, mis võivad olla seotud, ka veel meie päevil, majandusliku tegevusega. See ühiskondlik organisatsioon, mis on mõeldud kosmilise korra taasesitamiseks, käib koos suure geograafilise segregatsiooniga. Vastu Vidya (arhitektuuriteadus) kohaselt paigutuvad varnad ilmakaarte järgi ja braahmanid elavad templi lähedal, põhjas, kõige soodsamas suunas. Tänapäeva India linnades ja külades on tajutav neile reeglitele vastav ruumi ühiskondlik jaotus, aga kastikuuluvus annab eelkõige inimesel identiteedi, mis valitseb tema suhteid teistega. Põhiseaduse kohaselt peab India riik kohtlema kõiki religioone ühtemoodi ja võitlema religioossete rivaalitsemiste vastu, nagu ka igasuguse kastkuuluvusega
annaabi.ee 
