arhitektuurisuund, milles peeti oluliseks konstruktsiooni- ja ehitusmaterjalide (töötlemata pinnaga betoon, teras, tellis) ehedat kasutamist ning nende varjamatut välist loetavust. Tüüpiliseks sai hoone ruumilise kontseptsiooni selge väljendamine, millele tuginedes loodi jõulisi arhitektuurseid vorme (F. L. Wright, L. Kahn, Le Corbusier, R. Rudolph, A. ja P. Smithson, J. Stirling, K. Tange jt). MINIMALISM. Üks tähelepanuväärsemaid uusi arhitektuurisuundi, mis taotles teose vormi taandamist miinimumini. Valdavaks sai abstraheeritud, äärmiselt napp geomeetriline vorm ja materjalide efektsed pinnad. Ruumikujundus. Asjadevabad ruumid, lagedad pinnad, aktsente andvad detailid, rahulikud värvid. Lage põrand, puhtad seinad, lakoonilised valgustid lihtsad aknakatted.. Värvid. Valge kui minimalismi klassika, lisaks silmi rahustavad toonid – pruunid, sinised, rohelised. Mööbel
kasvatamist eksootiliste taimede asemel. Seda peeti peamiseks võtmeks ehtsa, Saksamaale iseloomuliku keskkonna säilitamisel. Park pidi muutuma oma ülesehituselt nõnda, et rahuldaks suurte masside soove. Ka sotsiaalsed ja funktsionaalsed aspektid vajasid suuremat tähelepanu. Uus pargimaastik pidi väljendama tarbija vajadusi rohkem kui abstraktseid iluideaale. Pargikujundus oli seega enamasti inimese, st kasutajakeskne. See on ka igati loomulik areng, kui vaadata samaaegseid arhitektuurisuundi - propageeriti moodsat elulaadi ja funktsionaalset arhitektuuri - Walter Gropius, Le Corbusier, Mies van der Rohe, Adolf Loos on tuntumad nimed sellest ajastust (vt modernismi osa). Ideede kiireima leviku innustajana Saksamaal võiks pidada Koostanud: 158 Kadi Karro Viimati täiendatud 09.02.13 Maastikuarhitektuuri ajalugu 1 2010. a
annaabi.ee 
