maailmapildi kesketest teguritest. Nii järgib ka 20. sajandi teise poole ehituskunst ajastu inimese ja kultuuri väärtushinnaguid, tõekspidmisi ja tajuprotsesse. Ehitiste sedavõrd eksistentsiaalset olemust silams pidades ei ole üllatav fakt, et ajastu vaimsust tähistavast postmodernistlikust kunstist hakatigi kõihepealt kõnelema seoses arhitektuuriga. Just selles valdkonnas põhjendati teatud stiililiste ja vaimsete hojakute muutust varasemaga võrreldes. Kuivõrd uue arhitektuurikeele arenemise protsess on välja kasvanud sajandi esimese poole arhitektuurimõtte kriitikast, siis tutvustamegi esmalt modernistliku arhitektuurilise utoopia põhiseisukohti. 2. Postmodernistlik arhitektuuriteooria. 1950. aastateks oli modernistlik rahvusvaheline stiil levinud kõikjale üle maailma. Linnamaastikud olid täis ehitatud betoonist ja klaasist elamise ja töötamise ,,masinaid". Kuid
26 1930. aastatel jõudsid ka puidust korterelamute arhitektuuri uued esteetilised arusaamad (elamu Rakveres, paremal). Modernistlikele puuelamutele annab sageli uhke ilme efektselt liigendatud mahuline kompositsioon (elamu Tallinnas, vasakul). Joonis 1.27 Üksikuid modernistlikke puumaju kerkis ka vanadesse, varem välja kujunenud puitlinnaosadesse, kui suuri krunte 1930. aastatel väiksemaks jagati, oma uudse arhitektuurikeele ja lameda katusega tekitasid need algul palju imestust (vasakul). Paljud modernistlikud puitelamud, mis tegelikult ehitatud puitsõrestik- või püstplankkonstruktsioonis, krohviti väljastpoolt üle. Tallinn-Nõmme villalikes puitelamutes, mis tüübilt meenutavad ühepereelamut, oli sageli siiski 23 korterit (paremal). 1.4.7 Puidust korterelamud pärast 1940. aastat
annaabi.ee 
