või ''Püha Hieronymuse'' moodi pooleli jäänud. Sellele vaatamata on nendes töödes juba näha uuelaadsust ja eripära. Leonardo oskas paremini kui keegi muu anda oma figuuridele elavust. Leonardo leidis Milano õukonnast selle, mida kodulinn Firenze ei suutnud pakkuda: tema majanduslik toimetulek oli tagatud ning ta sai proovida oma võimeid mitmesugustel aladel. Ta tegutses porteemaalijana ja teatris lavakujundajana, koostas arhitektuurijooniseid ja kavandas suurt ratsamonumenti. Kunstialaste tööde kõrvalt sai ta pühenduda ka muule huvitavale. Ta keskendus põhjalikult tehnikaprobleemidele, uuris Milano lähistel kanaleid, kavandas sõjamasinaid ja muid leiutisi. Praktilised probleemid juhtisid ta üldisemate küsimuste juurde ja ta asus uurima mehaanika aluseid ning vett kui nähtust. Tema mõtteid haaras alati mõni uus küsimus. Leonardost arenes kunstniku asemel uomo universale, mitmekülgselt haritud inimene,
3 puudust ning ta saab proovida oma võimeid mitmesugustel aladel. Õukonnas õnnestuski kunstnikul silma paista pidustuste puhuks ehitavate dekoratsioonide loojana, mõtteterade ja embleemide sepistajana, mängude väljamõtlejana, moekunstnikuna. Samuti tegutses ta veel portreemaalijana ja teatris lavakujundajana, koostas arhitektuurijooniseid, kavandas suurt ratsamonumenti ja lisaks tegeles ta ka teaduse- ja anatoomiaalaste uurimustega. Leonardo Milano-perioodi jääb kindlasti tema üks suurimaid teoseid ,,Püha õhtusöömaaeg", mis oma dramaatilisuse ja harmoonilisuse poolest sai eeskujuks mitmele kunstnike sugupõlvele. Kuigi kunstniku tööde kohta sellest ajavahemikust teatakse väga vähe, teame veel tema selliseid maale nagu ,,Muusiku portree" ja ,,Madonna kaljukoopas". 1.3 Tagasi kodulinnas Firenzes
annaabi.ee 
