sajandi lõpp ja järgmise algus tõi siia suure hilinemisega tööstusrevolutsiooni. Koos suurte tehastega tekkisid peamiselt Tallinna ja Tartu ümber laialdased primitiivsete tööliselamute kvartalid, need olid ajutiseks mõeldud lihtsad kastid, mis oleks pidanud kaduma paarikümne aasta jooksul. Läks aga teisiti. · Tõeline ruumiline ja arhitektuurne murrang toimus 90ndate alguses seoses taasiseseisvumisega. Kiirete muutustega läks kaasa ka arhitektuuriharidus. Eesti Kunstiakadeemias hakkas õpetama noor põlvkond edumeelseid tegevarhitekte Veljo Kaasiku juhtimisel. Sellel perioodil oli Eesti tugevalt mõjutatud Madalmaade kaasaegsest arhitektuurist. Arhitektide haridus Eestis hõlmab nii mahulist kui ka planeeringut ühes koolis, mida võib julgelt lugeda lausa revolutsiooniliseks Euroopa arhitektuurihariduse mõistes. Hea näitena
Kohalkäimise lehtedel ei figureeri A.Kotli nimi kuigi sageli. ,,Pallase" aegseid visandeid, portreid ja maastikke säilib arhitekti isiklikus arhiivis, nendes on selgelt tunda õpilaslikkus, mis usinalt püüab natuuritruuduse poole. 1923. a. esimese poolaasta ,,Pallase" õpilaste nimekirjast A. Kotlit enam ei leia, ülikoolist sai ta lõpparve 30. jaanuaril ja juba 30. aprillil 1923 immatrikuleeriti Danzigis. Kaheksasemestrilise stuudiumi jooksul anti küllaltki mitmekülgne ja põhjalik arhitektuuriharidus. Suures ulatuses oli praktilisi projekteerimistöid eraldi ehitusmaterjalide ja hooneliikude kaupa, õpetati perspektiivi ja kujutavat geomeetriat, ehituskonstruktsioone, staatikat, geodeesiat, ehitusmaterjale, kütmist ja valgpustamist, linnaehitust, maastikuarhitektuuri, sisekujundust ja mööblidisaini. Rohkesti oli loenguid üldisest kunstiajaloost, stiilide ornamendid joonistati kõik läbi, ei puudunud ka maalimine, akvarell ja aktistuudium. Tundub,
annaabi.ee 
