Kui varem olid piiranguid kehtestatud riigi olulisemate dokumentide salastamiseks, siis nüüd 20. Sajandil muutus oluliseks eelkõige inimeste eraelu kaitse. Arhiivide avanemine 1990ndate aastate alguses tõi kaasa juurdepääsu peaaegu kõikidele arhiividesse jõudnud dokumentidele, kusjuures ei tehtud vahet, kas dokumendid sisaldasid kellegi õigusi ja huve riivavaid andmeid või mitte. Seoses eelpool tooduga hakati 1990ndate keskel seadusi muutma. Tänapäeval tuleb arhiividel suures osas tegeleda isikuandmete kaitsega, kuna suure osa arhivaalidest moodustavad isikualase teabega dokumendid. Sellistele dokumentidele juurdepääs on seaduse või arhiivimoodustaja muudest vajadustest lähtuvatel alustel piiratud. Juurdepääs ametlikele dokumentidele on demokraatlikes riikides tagatud reeglina põhiseadusega. Demokraatlikus riigis ligipääs dokumentidele on üks osa kodanikuõigustest, mida on võrreldud hääleõigusega
Üleandmise kohustus on eelkõige riigi- ja omavalitsuse asutustel; arhiiviaines tuleb üle anda 10 aasta möödudes arvates nende tekkimisest . Arhiiviväärtuslikud digitaalarhivaalid antakse kokkuleppel asutuse ja avaliku arhiivi vahel üle varem (soovitavalt 5 aasta möödudes arvates nende tekkimisest), sest nende säilimine asutuses on seotud väga suurte riskidega. Üleandmisele kuuluvate arhivaalide väljavalimise õigus on ainult avalikel arhiividel. Viimased teevad hindamise teel kindlaks arhivaalide nn arhiiviväärtuse. Mitte kõikides asutustes ei teki arhiiviväärtusega ainest. Hindamise teel arhiiviväärtuslikuks tunnistatud arhivaalid moodustavad Eesti arhiivipärandi.
annaabi.ee 
