2002. aastal elas neid 73. 2010. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 64 vadjalast. Vadja keele rääkijaid oli sellel aastal 68. 2011. aasta seisuga oskab vadja keelt hästi rääkida 8 vadjalast, keelest arusaajaid on mõnevõrra rohkem. ASUALA Vadjalased on isurite kõrval Ingerimaa. Nad on praeguse Venemaa Föderatsiooni Leningradi oblasti Kingissepa rajooni põlisasukad. Ajalooallikate, keele- ja arheoloogiaandmete kohaselt on vadjalastega asustatud ala ulatunud varasematel ajajärkudel kaugemale nii lääne-, ida- kui ka lõunasuunas KEEL Vadja keel kuulub koos eesti ja liivi keelega läänemeresoome keelte lõunarühma. See on eesti (põhjaeesti) keele lähim sugulaskeel (ka vadjalased on nimetanud oma keelt maakeeleks – maa teeli). Vadja keeles eristatakse nelja murret: ida- ja läänemurre ning kukkusi ja kreevini murret.
eellased eristusid muudest läänemresoome hõimudest arvatavalt I aastatuhandel e.Kr. Vadja keel on olnud üks väikseima kõnelejaskonnaga läänemeresoome keeli, mille lähimad sugulaskeeled on eesti ja liivi keel. Vadjalastega seostatakse alates 9. sajandi lõpust vene kroonikates ja dokumentides esinevaid ,,tsud" ja ,,vod" etnonüüme. Vadjalaste enesenimetuseks on olnud vad'd'alaizõd, vai rahvas, vadjakko ja maavätsi. Asuala Keele- ja arheoloogiaandmete kohaselt on vadjalastega asustatud ala ulatunud varasematel ajajärkudel kaugemale nii lääne-, ida- kui lõunasuunas: 13. sajandi alguses küündis vadjalaste leviala tõenäoliselt Ida- ja Kirde-Eestist läänes Inkere (Izora) jõeni idas ning Soome lahest põhjas Oudova (Gdovi) linna jooneni lõunas. Kõige ulatuslikum dokumenteeritud vadjalaste nn. etnograafiline asuala hõlmas 19. sajandi teisel veerandil toonases Peterburi kubermangus
annaabi.ee 
