Võib rääkida järgmistest reeglitest või vormidest: 1. tõlgendamine; 2. dogmaatiline argumenteerimine; 3. pretsedendi kasutamine; 4. üldine praktiline argumenteerimine; 5. empiiriline argumenteerimine; 6. spetsiaalsed juriidilised argumenteerimisvormid. Need lubavad teha kvalitatiivse järelduse selle kohta, et juriidiline diskurss erineb mitmeti üldisest ratsionaalsest diskursist vaatamata nende ühisjoontele. Juriidiline diskurss: – seotud alati objektiivse õigusega; – võetakse arvesse ja kasutatakse õigusteaduse poolt väljatöötatud seisukohti, eriti praktilise õigusteaduse poolt väljatöötatud seisukohti.
a) sisemise põhjendamise reegel – so tüüpiline transformatsioon õiguse see – otsustamisnormi konstrueerimine ja selle kohaselt subsumptsioon; b) välise põhjendamise reeglid – see on õigusliku argumentatsiooni tegelik tegevusväli, mis esineb juriidilise diskursi mõttes järgmistes vormides: i) tõlgendamine; ii) dogmaatiline argumenteerimine; iii) pretsedendile viitamine; iv) üldine praktiline põhjendamine; v) empiirilised argumendid; vi) spetsiaalselt piiritletud argumenteerimisvormid. Just välise põhjendamise vormid lubavad järeldada, et juriidiline diskurss erineb üldisest praktilisest diskursist, sest juriidiline diskurss seondub alati objektiivse õigusega ja lisaks sellele õigusteaduse seisukohtadega. 2.1. Juriidilise argumentatsiooni teooria piirid Juriidiline argumenteerimine on kõigi õiguskultuuride immanentne osa ja juriidilised otsustused sünnivad valdavalt läbi juriidilise argumentatsiooni (nii mandri-Euroopas, common
annaabi.ee 
