1966. aastal omistati Eva Lootsarile teenelise õpetaja aunimetus. Ta oli ka Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppejõud. Eva Lootsar suri aastal 1987. 3 Pedagoogilised põhimõtted Eva Lootsar pidas tähtsaks, et vanemad/ kasvatajad/ õpetajad tunneksid igat last - lapse arengut nii kehalist kui vaimset ja ka tema tervislikku seisundit.Täiskasvanud peaksid erilist tähelepanu suunama arglikele ja vähese algatusvõimega lastele. Seega pidas ta väikelaste kasvatuses tähtsaimaks küsimust "kuidas toetada lapse arengut koolieas." Eva Lootsari arvates oli viljaka kasvatustöö peatingimuseks lapse psüühilise tegevuse õigeks mõistmine. Kõik peab algama lihtsatest asjadest: last peab ümbritsema kord, puhtus, ilu ja hubasus, esiplaanil peaks olema ka loovuse arendamine eelkoolieas- siis tekib ka lapsel endal soov midagi ilusat luua.
Flaubert annab mõista, et pulmaöö oli Emma jaoks õudne. Ka muidu on ta oma uues elus kibedasti pettunud. Mitte midagi ei toimu. Emma istub igavas kolkas, peab hoolitsema mehe eest, keda ta ei armasta, toob tütre ilmale, aga elu sisuks selleks ei piisa. Ta põgeneb unistustesse. Emma loeb romaane, kus räägitakse tunnetest ja elatakse armastuse nimel, ja teda haarab ängistus, et ta ise sellisest maailmast osa ei saa. Fantaasia võtab tema üle võimust. Advokaadiabilise Leoni arglikele lähenemiskatsetele suudab Emma veel vastu seista. Aga kui uus mõisahärra talle külge lööb, algab kuum armuseiklus. Naine on õnnelik. Lõpuks on kire oivaline poeesia leidnud koha ka tema elus. Afäär lõpeb halvasti. Kui Emma rohkemat tahab ja armukest üheskoos põgenema õhutab, jätab mees ta maha. Vaeseke kukub kokku, jääb haigeks ja tõuseb alles mitme kuu möödudes tänu abikaasa hellale hoolitsusele taas jalule. Kuid Emma ei leia tagasiteed abikaasa juurde
annaabi.ee 
