kuulevad. See tähendab ka olukorda, kus eesti keelt õpikust õppinud noored ei oskagi kasutada sotsiolingvsitilisi markerreid korralikult. Nii võivad nad aga määratleda end keele 34 kaudu sotsiaalselt vääralt ja anda enda kohta vääraid sotsiaalseid signaale. Selle probleemi lahendamiseks on oluline uurida just argisituatsioonide keelekasutust, sealjuures nii eesti argisuhtlust kui ka eesti-vene argisuhtlust ja eestivene argisuhtlust. Kolmas probleem on seotud võõrkeelte mõjuga mõjuga eesti keelele. See puudutab eeskätt vene ja inglise keelt. Inglise keele mõjust on küll palju räägitud, kuid suurem osa probleemistikust on ebaselge. Siin on sotsiolektide seisukohast olulised kaks küsimust: - milles inglise keele mõju ikkagi seisneb (sõnavara? süntaktilised mallid?); - millistes sotsiaalsetes rühmades ta levib? Eesti keele tuleviku seisukohast on väga erineva
kesksed on meie jaoks praegu kaks liigitust: argine ja avalik (sh ametlik, institutsionaalne) suhtlus ning dialoog ja monoloog (vt kõiki parameetreid Hennoste, Pajusalu 2013: 38-49). Argine ja avalik suhtlus Igas ühiskonnas jaguneb keeleline suhtlus kahte suurde rühma vastavalt selle toimumise sfäärile: argisuhtlus (mitteformaalne suhtlus) ja avalik (formaalne, osalt ametlik, institutsionaalne) suhtlus. Argisuhtlus Argisuhtlust ühendab mitu tunnust. Seal me suhtleme sõpradega, vanematega, naabritega, tuttavatega jne. Sealjuures täidame me suheldes eraelu rolle, olgu selleks sõber, tütar, vms. Argisuhtlus võib toimuda peaaegu kõikjal: kodus, tänaval, bussis, kaupluses jne. Argisuhtluse pikkus on tavaliselt suhtlejate poolt üsna vabalt määratav ja muutub kergesti situatsiooni käigus. On tavaline, et vastu tulnud sõber ütleb, et tal on kümme minutit aega ja lobiseb pool tundi
annaabi.ee 
